oma meeste poole ja vahtides seda kõike, et lõpuks ometi ta on jooksnud peaga vastu seina, kuigi ta samal ajal oli täis põlgust ja raudset eneseusaldust. Kui tema paat oleks sel silmapilgul olnud vaba, siis oleks ta katsunud minema hiilida, riskides tagaajamisega kogu jõepikkusel ja näljaga merel. On kahtlane, kas tal üldse oleks õnnestunud põgeneda. Kuid tema ei teinud katsetki. Teisel silmapilgul oli tal üürikeseks mõte linna rünnata, kuid ta mõistis väga hästi, et lõpuks oleks ta enda leidnud valgustatud tänavalt, kus neid oleks kui koeri majade seest maha põmmutatud. Nemad olid üks kahesaja vastu, arvas ta, kuna aga tema mehed, olles kobaras kahe hõõguva söehunniku ümber, mugisid viimaseid banaane ja küpsetasid neid väheseid jamsjuuri[1], mis olid Kassimi diplomaatia tulemuseks. Cornelius istus tusaselt tukkudes nende keskel.
„Siis tuli ühel valgel meelde, et paati oli jäänud pisut tubakat, ja julgustatuna Saalomoni saarlase pääsemisest ütles ta, et läheb toob selle ära. See ajas ka teisi oma kartust maha raputama. Brown, kelle arvamust küsiti, ütles mõrult: „Käi kuradile.“ Tema ei arvanud, et pimedas oleks hädaohtlik minna alla lahe äärde. Mees tõstis jala üle puutüvede ja kadus. Silmapilgu pärast oli kuulda, kuis ta ronis paati, ning siis, kuis välja. „Sain kätte,“ karjus ta. Välgatus ja pauk just mäejalal. „Mind tabati,“ karjus mees. „Kuulge, kuulge — mind tabati,“ ja silmapilkselt paukusid kõik püssid. Mägi purskas ööpimedusse tuld ja müra, nagu oleks temas tekkinud vulkaan, ja kui Brown ning ameeriklane sõimu ja hoopidega katkestasid kabuhirmus avatud tulistamise, kostis alt lahe äärest sügav, kaeblik oigamine, millele järgnes südantlõhestav valukisa, pannes vere soontes tarretama nagu mõni kange mürk. Siis hüüdis kellegi tugev hääl
- ↑ Jamsjuured on söödavad taimejuured, mida tarvitatakse toiduks Indias.
