pühkida vahuvina oma siniseilt huulilt. „Üks kahesaja vastu. Üks kahesaja vastu… ajada hirm nahka… hirm, hirm, ütlen ma…“ Tema omad silmad kippusid pealuukoobastest välja. Ta langes tagasi, kahmates kondiste sõrmedega õhku, tõusis uuesti istukile, üleni karvane ja kõveras, vahtis kõõrdi minu poole, nagu mõni inim-loom kuski muinasjutus, suu lahti haletsemisväärses ja koledas surmaeelses heitluses, kuni ta viimaks sai oma kõnevõime jällegi tagasi. On nägemusi, mida pole võimalik unustada.
„Pealegi, et ahvatleda vaenlast laskma ja selgitada laskjate asukohti võib-olla teisel pool lahte kasvavais põõsastes, käsutas Brown Saalomoni saarlase paadist aeru tooma, nagu saadetakse koer kepi järgi vette. See katse nurjus, sest poiss tuli tagasi, ilma et oleks kustki ainustki pauku lastud tema pihta. „Seal pole kedagi,“ arvas mõni mees. See on „ebaloomulik“, tähendas ühendriiklane. Kassim oli sel ajal juba oma sügava muljega läinud, mis osalt meelepäralist, osalt vastumeelset laadi. Oma keeruka politika kohaselt oli Kassim Dain Warisele sõna saatnud, et ta peaks silmas valgete meeste laeva, mis tahtvat mööda jõge üles tulla, nagu tema teada saanud. Ta vähendas laeva tugevust ja palus, et Dain Waris tingimata tema ülessõitu takistaks. See kaheotsaga mäng vastas tema eesmärgile, mille ülesandeks oli buugiste jõude lahus hoida ja võitlusega nõrgendada. Teisest küljest oli ta saatnud linna buugiste peameestele sõna, kinnitades neile, et tema teeb kõik, mis võimalik, et sissetungijaid taganema sundida; kindlusse läkitatud käskjalad nõudsid tungivalt püssirohtu radža meestele. Sellest oli palju aega ära, kus Tunku Allangil oli laskemoona oma kahekümne tulelukuga püssi tarvis, mis seisid roostetanult jutulevõtmise-saalis. Avalik läbikäimine mäe ja palee vahel ajas kõigi meeled ärevile. Juba hakati rääkima, et on paras aeg parteid võtta. Varsti algavat verevalamine ja peale seda nii paljudelegi
