nende vahel lookleva jalgteega, tuli nähtavale üksik, üsna väikesena paistev mees, kes seadis sammud mahajäetud tänavale, mida piirasid suletud, tumedad, elutud hooned. Vististi oli see mõni elanikest, kes oli põgenenud üle jõe ja tuli nüüd tagasi mõne tarviliku maja-asja järele. Nähtavasti arvas ta end julgena, kuna ta seisis ju teisel pool lahte ja mäest nii kaugel. Kerge, üle pea-kaela ehitatud postaed seisis siinsamas ümber nurga ja selle tagune oli tema sõpru täis. Ta liikus aegamisi. Brown nägi teda ja kutsus kohe ühendriikide väejooksiku enda juurde, kes etendas nii-öelda tema abi osa. See kõhn, logardlik mees astus ettepoole, lohistades puise näoga laisalt püssi enda järele. Kui ta taipas, mida temalt sooviti, paljastas ta hambad roimarliku ja eneseuhke irvitusega, tekitades oma aukuvajunud, kõhnadel palgeil kaks sügavat kortsu. Tema kiitles alati oma laskeosavusega. Kohe langes ta teisele põlvele, võttis kindlaseisundilise sihi läbi maharaiutud puu okste ja andis tuld ning kargas siis ruttu püsti tagajärge vaatama. Kaugel asuv mees pööras silmad paugu poole, astus sammu edasi, näis kõhklevat ja langes siis äkki maha oma kätele ja põlvedele. Raksavale paugule järgnevas vaikuses rippus osav laskja silmadega oma ohvri küljes ja arvas, et „selle neegri tervis ei peaks enam kunagi tema sõpradele muret tegema“. Mehe käed ja jalad liikusid kiiresti, nagu tahaks ta käpuli edasi joosta. Tühjal maa-alal tõusis viha- ja üllatusekisa paljude inimeste suust. Mees langes silmili maa peale ja ei liigutanud enam. „See näitas neile, mis meie võime,“ ütles Brown mulle. „Ajas neile äkilise surmahirmu kehasse. Seda tahtsimegi. Meie seisime üks kahesaja vastu ja see andis neile öö jooksul pisut järele mõelda. Ükski neist ei aimanud varem nii kauget laskmist. See radža rühma kuuluv mehike piilus mäest alla ja tahtis oma silmad peast välja vahtida.“
„Seda rääkides katsus Brown oma väriseva käega
346
