luseväeks. Põgenikud surusid tema ümber ja kogu loo kestusel, kuni selle õnnetu lõpuni, avaldas Kalliskivi haruldast sõjalist agarust. Just tema juurde oli Dain Waris rutanud kõige enne, kui ta oli saanud teate hädaohust, sest te peate teadma, et Jim oli ainukeseks isikuks Patusanis, kes omas püssirohu tagavara. Stein, kellega ta seisis lähedases kirjavahetuses, oli muretsenud Hollandi valitsuselt erilise loa viiesaja tünni püssirohu viimiseks Patusani. Püssirohu-magasiniks oli väike puupakkudest onn, mis üleni kaetud mullaga, ja selle onni võti seisis Jimi puudumisel tüdruku käes. Koosolekul, mida peeti õhtul kella üheteistkümne paiku Jimi söögitoas, toetas Kalliskivi Warise arvamust, et peaks viibimata ja jõuliselt talitama. Minule öeldi, ta seisnud pika laua otsas Jimi tühja tooli kõrval ja pidanud tulise sõjakõne, mis kutsus koosistuvate pealikute suust heakskiitvad arvamused kuuldavale. Vana Doramin, kes polnud ennast enam kui aasta väljaspool oma väravaid näidanud, oli suure vaevaga siia üle toimetatud. Tema oli muidugi siin peamees. Koosoleku meeleolu oli väga sõjakas ja vanamehe sõna oleks olnud otsustav, kuid mina arvan, et mõistes oma poja tulist vahvust, tema ei julgenud seda sõna lausuda. Viivitavamad ettepanekud pääsesid võidule. Keegi Haji Saman juhtis pikas kõnes tähelepanu sellele, et „need vägivaldsed ja metsikud inimesed on iseendid igal juhul andnud kindlasti surmasuhu. Nemad kas püsivad oma mäel ja surevad nälga, katsuvad oma paadi juurde pääseda ja lastakse varjupaigast üle lahe maha, või nemad murravad läbi ning põgenevad metsa ja saavad seal üksikult otsa.“ Tema väitis, et õiget taktikat pidades võib need kurja südamega inimesed ilma võitluse riskita hävitada, ja tema sõnadel oli suur mõju, eriti tähtsamate patusanlaste juures. Linnarahva meeled ajas eriti ärevile see, et radža paadid polnud otsustaval silmapilgul tegevusse astunud. Radža asemikuks
338
