mis näis venivat penikoormate kaupa mööda jõge ülespoole ja milles kihasid tuhanded vihased mehed. Nad ei kõnelnud isekeskis. Vahetevahel kuulsid nad mõnd valju karjumist või üksikut pauku, mis lasti kuski väga kaugel. Kuid nende asukoha ümber oli kõik vaikne, pime ja rahulik. Nemad tundsid unustatuina, nagu poleks sel ärevusel, mis hoidis inimesed ärkvel, mitte midagi nendega tegemist ja nagu oleksid nemad juba surnud.
KOLMEKÜMNEÜHEKSAS PEATÜKK.
„SELLE öö sündmustel on suur tähendus, sest nemad lõid seisundi, mis jäi muutumatuks kuni Jimi tagasitulekuni. Jim oli enam kui nädalaks läinud sisemaale ja esimese tagasilöögi juhiks oli Dain Waris. See vahva ja arukas noormees („kes oskas võidelda valgete meeste viisil“) tahtis kogu selle asja viibimata lõpetada, kuid ta ei saanud oma inimestega hakkama. Temal polnud Jimi tõulist ausära ja võitmatu, üliloomuliku võimu kuulsust. Tema polnud vääramatu tõe ja vääramatu võidu nähtav ja käegakatsutav kehastis. Kuigi teda armastati, usaldati ja imetleti, ometi oli tema üks neist, kuna aga Jim oli üks meist. Pealegi oli valge mees kindlusetornina haavamatu, kuna aga Dain Warist võidi tappa. Need avaldamatud mõtted juhtisid pealikute arvamust, keda oli valitud nõupidamiseks Jimi kindluses, nagu oleks loodetud leida tarkust ja julgust puuduva valge mehe eluasemel. Browni kaaslaste laskmine oli olnud sedavõrt tabav või õnnelik, et kaitsjate seas oli pooltosinat haavatuid. Need lamasid rõdul, kus neid ravitses nende naispere. Juba esimesel häire-silmapilgul toodi naised ja lapsed alumisest linnaosast kindlusse. Seal käsutas Kalliskivi väga mõjuvalt ja energiliselt Jimi „omi inimesi“, kes olid postaia tagant asundusest siia tulnud, et olla kind-