varastatud laevast tasakesi eemale nihutavat ja ühes ranna musta koguga ööpimedusse kaduvat.
„Nad pääsesid ilusasti minema. Brown jutustas üksikasjaliselt endi sõitu mööda Macassari merekitsust. See oli piinav ja meeleheitlik lugu. Neil oli veest ja toidust puudus; nad lähenesid mitmele pärismaalaste laevale ja said igaühelt pisut moona. Varastatud laevaga ei julgenud Brown ühtegi sadamasse sisse sõita. Tal polnud raha, et midagi osta, ega pabereid, mida ette näidata, ei ka ühtegi usutavat valet, et sadamast uuesti välja pääseda. Araabia parklaev, mis sõitis hollandi lipu all ja mille ta tabas Poulo Lauti juures ankrus, andis pisut räpast riisi, kimbu banaane ja tonni vett; kolm päeva kestev udune ja tormine ilm kihutas nad üle Jaava mere. Kollased ja mudased lained leotasid seda nälginud röövlikarja. Nad nägid postilaevu, mis sõitsid oma määratud teel; möödusid hästivarustatud kodumaa laevadest, mis olid oma roostetanud rauast külgedega ankrus madalas vees, oodates ilma- või voolumuutust; inglise kahurlaev, valge ja kena, sõitis oma kahe saleda mastiga ühel päeval kaugelt nende eest mööda, ja teisel korral kerkis nende pära sihis silmapiirile must ja raske hollandi korvett, mis liikus oimetu aeglusega läbi udu. Nad pääsesid nägematuina või tähelepanematuina läbi — kari kahvatuid, auguspalgelisi ja näljast metsikuid hulguseid, kel tagakihutajaks hirm. Browni mõte oli pääseda Madagaskari juurde, kus ta lootis — mitte üsna tuulest võetud oletustega — laeva ära müüa Tamataves, ilma et temale oleks esitatud mingeid küsimusi, või muretseda enam-vähem võltsitud paberid. Aga ennekui seda pikka teekonda India ookeani ette võtta, vajasid nad toidumoona ja ka vett.
„Võib olla, ta oli Patusanist varemalt kuulnud, võib olla ka, et talle see peene kirjaga märgitud nimi kaardil silma torkas kui arvatavasti kaunis suur pärismaalaste küla ülal jõe kaldal, seistes täiesti kaitseta ja
