ametnik, vaid ka hea, suur rannasõidu-kuunar, mis seisis ankrus väikeses lahes; ja kuna see sõiduriist oli igapidi parem kui Browni oma, siis otsustas see ta varastada.
„Tema õnn oli mokas — nagu ta ise mulle ütles. Maailm, mida ta oli kohutanud kakskümmend aastat oma metsiku, vaenliku põlgusega, polnud temale aineliselt midagi jätnud, kui aga väikese punga hõbedollareid, mis olid peidetud tema kajutis nõnda, et „vanapagan isegi poleks võinud neid välja nuuskida.“ Ja see oli kõik — täiesti kõik. Ta oli oma elust tüdinud ja ei kartnud surma. Kuid see mees, kes oleks oma elu tühise tuju pärast mängule pannud kibeda ja irvitava hoolimatusega, kartis surmlikult vangistust. Temal oli arutu, külmahigine, närvevapustav, verd veeks muutev hirm juba palja oletusegi tõttu, et teda võidaks luku ja riivi taha pista — selletaoline hirm võiks olla ebausklikul inimesel mõeldes, et teda süleleb viirastus. Tsiviilametnik, kes tuli laevale, et esialgset juurdlust toimetada, juurdles kogu päeva hoolega ja läks maale alles siis, kui oli juba pime, mässides end mantlisse ja hoolitsedes väga selle eest, et Browni rahanatukest pungas mitte kõliseda lasta. Olles sõnakas mees, ta leidis peale selle põhjuse (ma arvan, juba järgmise päeva õhtul) valitsuse kutterit mingiks eriotstarbeks ära saata. Kuna kaptenil puudus tarvilik meeskond laeva valvamiseks, siis rahuldus ta sellega, et võttis Browni kuunarilt kõik purjed kuni viimse näruni ja oli pealegi veel nii ettevaatlik, et viis tema kaks paati paari penikoorma taha rannale.
„Kuid Browni meeskonnas oli keegi, kes pärit Saalomoni saarelt; selle oli ta sealt röövinud ning nüüd oli ta Brownile väga ustav, pealegi kõige tublim mees kogu meeskonnas. See ujus üle rannalaeva juurde — umbes viissada jardi — ühes köiega, mis selleks otstarbeks kõigist laeval olevaist juppidest kokku sõlmitud. Vesi oli vaikne ja merelaht pime
