teistkümmend tõugu bambuseid, iga tõug harjunud silmale eraldatav. Mis puutub minusse, siis võlus mind selle saleda hiie ilu ja imeline armsus, mida kroonisid pikad, teravad lehed ja suletaolised ladvad; mind võlus tema kergus, värskus ja sarm, mis selge nagu selle lihtsa lopsaka elu hääl. Mäletan, et seisin kaua seal teda vaadeldes, nagu seistakse lohutavat sosinat kuulates. Taevas oli pärlhall. Oli üks neid troopikas nii harva juhtuvaid pilviseid päevi, kus inimese kallale tormab karjakaupa mälestusi, mälestusi teistelt randadelt, teistelt nägudelt.
„Veel samal õhtupoolikul sõitsin linna tagasi, võttes endaga Tamb’ Itami ja teise malailase, kelle meresõiduriistas nad olid põgenenud õnnetuse segaduses, hirmus ja sünguses. Vapustus oli nähtavasti nende loomusedki muutnud. See oli nende kire muutnud kiviks ja tõredast Tamb’ Itamist teinud peaaegu jutuka inimese. Ka tema tõredus oli vaibunud nõutusse alandlikkusse, nagu oleks ta oma silmadega näinud vägeva nõiduse nurjumist tähtsamal hetkel. Buugislane, see ärimees, oli pelglik ja kõhkleja inimene ning tema oli kõiges, mis tal öelda, üsna selge. Mõlemad seisid nähtavasti sõnulseletamatu sügava ime ja arusaamatu salapärasuse kohutava õuduse mõju all.“
Seega lõppesid Marlow’ poolt allakirjutatud read. Eelistatud lugeja kruvis oma lambi kõrgele ja pöördus loo enda lehekülgede juurde, asudes üksildaselt pealpool lainetaolisi katuseid, nagu tuletornivalvur pealpool merepinda.
KOLMEKÜMNEKAHEKSAS PEATÜKK.
„KÕIK algab, nagu juba öeldud, Browni-nimelise mehega,“ kõlas Marlow’ jutustuse esimene lause. „Kuna teie olete Vaikse ookeani lääneosas ümber kolanud, siis peate küll olema tema nime kuulnud. Tema oli see Austraalia randade kurikuulus röövel — mitte et
328