mille sünnitas aknatagune lehestik, puhus tugev hoogus tuul, hõljutades akende ja uste pikki volditud eesriideid. Tüdruku valge kogu näis olevat vormitud lumest; suure kroonlühtri küljes rippuvad kristallilustised klirisesid tema pea kohal nagu säravad jääpurikad. Ta tõstis pea ja silmitses minu lähenemist. Külmavärin käis mul südamest läbi, nagu oleksid need avarad ruumid meeleheite jahedaks pelgupaigaks.
„Ta tundis minu kohe ja niipea kui mina jäin seisma, vaadates tema poole alla, ütles ta rahulikult: „Tema jättis mu maha; teie jätate meid alati maha — oma eesmärkide tõttu.“ Tema nägu oli tardunud. Kogu elusoojus oli tal nagu tõmbunud ligipääsematusse rinna nurka. „Ühes temaga surra oleks olnud kerge,“ jätkas tüdruk ja tegi käega nõrga, väsinud liigutuse, nagu loobuks ta sellest, mis arusaamatu. „Tema ei tahtnud! See oli kui pimedus — ja ometi olin mina see, kes rääkis temaga; see olin mina, kes seisis tema silme ees; see olin mina, kelle peale ta vaatas kogu aja! Ah! teie olete karmid, petlikud, ilma tõeta, ilma kaastundmuseta. Mis teeb teid nii kurjaks? Või olete kõik hullumeelsed?“
„Ma võtsin ta käe; see oli ükskõikne ja kui ma lasksin ta langeda, jäi ta rippuma põranda poole. See ükskõiksus, mis on koledam kui pisarad, nutt ja etteheited, näis vastu pidavat ajale kui ka lohutusele. Tundus, et mitte miski, mida võiksite öelda, ei suuda tungida vaikse ja kangestava valu asukohani.
„Stein ütles: „Küllap kuulete.“ Ma kuulsin. Ma kuulasin hämmastuse ja õudusega tema kivinenud leina. Ta ei suutnud jutustatava loo tõsist mõtet taibata ja tema kibedus täitis mind kaastundmusega tema ja ka Jimi vastu. Kui tema oli lõpetanud, seisin ma kangestunult oma paigal. Toetudes oma käele, ta vahtis karmil pilgul ja tuul puhus endiselt iiliti ning kroonlühtri kristallid klirisesid rohekas hämaruses. Tema jätkas endamisi sosistamist: „Ja ometi vaatas ta mulle otsa! Tema võis näha minu
