näoilmel. Tema näis kartvat, et mina tüdinen ootamast ja lähen ära ning jätan tema sinna ühes tema jutustamata loo ja väljendamata võidurõõmutsemisega. Tema suri öösel, kuid ma arvan, minul polnud temalt enam midagi kuulda.
„Niipalju esiotsa Brownist.
„Kaheksa kuud enne seda, tulles Samarangi, mina läksin nagu ikka Steini vaatama. Maja aiapoolse külje rõdul teretas mind keegi malailane pelglikult ja mul tuli meelde, et ma olen teda enne näinud Patusanis, Jimi majas, teiste buugiste keskel, kes tulid õhtuti sinna kokku, et lakkamatult korrutada oma sõjamälestusi ja arutada riigiasju. Jim oli millalgi minu tähelepanu temale juhtinud ja öelnud, et see on keegi auväärne, tagasihoidlik ärimees, kes omab väikese pärismaalise meresõiduriista ja kes olnud „paremaid võitlejaid postaia rünnakul“. Mina polnud teda nähes eriti üllatatud, sest patusanlane, kes söandab tulla Samarangi, leiab ka tee Steini majja. Mina võtsin tema tervituse vastu ja läksin edasi. Steini toa ukse juures tabasin teise malailase, kelles tundsin Tamb’ Itami.
„Temalt küsisin kohe, mis teeb ta siin; mul turgatas mõte, ehk on Jim Steinile külla sõitnud. Tunnustan, et see mõte rõõmustas ja erutas mind. Tamb’ Itam vaatas mulle otsa, nagu ei teaks ta, mis öelda. „On tuan Jim sees?“ ma küsisin kärsitult. „Ei,“ pomises tema, lastes pea silmapilguks longu, ja lisas siis äkilise tõsidusega kahekordselt juurde: „Ta ei tahtnud võidelda! Ta ei tahtnud võidelda.“ Kuna tema ei suutnud nähtavasti midagi muud vastata, tõukasin ta kõrvale ja astusin sisse.
„Stein, pikk ja kõveras, nagu ta oli, seisis üksi keset tuba oma liblikakastide vahel. „Ah! see olete teie, mu sõber!“ ütles ta kurvalt, piiludes läbi klaaside. Kollakaspruun alpakast kinninööpimata lai kuub ulatus tal põlvini. Peas oli tal paanama ja tema kahvatul näcl olid sügavad kortsud. „Mis on sündinud?“ küsi-
