minu saagist!“ kurat võtku! See oleks olnud mehe mood. Tema kõrge hing — lollus! Ma olin tal peos, kuid temal polnud küllalt südant, et mind vagaseks teha. Seda mitte! Mind nõnda lasta plehku panna, nagu poleks ma väärt ainustki jalahoopi!“… Brown hingeldas meeleheitlikult… „Kaabaklus… Mind minna lasta… Ja nõnda tegin talle lõpuks otsa peale“… Jälle hingeldas ta… „Arvan, see võtab nüüd mul hinge, kuid ma suren kerge südamega. Teie… teie kuulete… Mina ei tea tema nime — annaksin viis naela, kui teaksin — et sõna saata — või ma ei taha olla Brown…“ Ta irvitas hirmuäratavalt… Džentlmen Brown.“
„Kõike seda rääkis ta raske hingeldusega, jõllitades minu poole oma kollakate silmadega, mis asusid pikas, lõpnud pruunis näos. Ta tegi oma pahema käega krampliku liigutuse. Tuhakarva pulstunud habe ulatus tal peaaegu vööni. Räpane ja närune vaip kattis tema jalad. Mina leidsin ta Bankokist kõiketeadva hotellipidaja Schombergi juhatuse järgi, kes andis mulle usaldatavaid näpunäiteid tema asukoha suhtes. Selgus, et keegi logard, viinanina ja närukael — keegi valge mees, kes elas pärismaalaste keskel siiami naisega — pidas endale auasjaks ja eesõiguseks anda ulualust kuulsale džentlmen Brownile tema viimseil elupäevil. Kuna ta minuga selles viletsas onnis rääkis ja iga silmapilk oma elulõnga katkemise vastu võitles, istus see siiami naine oma suurte, paljaste jalgadega ja kareda näoga pimedas nurgas ja mugis töntsilt areekat. Vahetevahel astus ta ukse alla, et kana eemale peletada. Tema käies tudises kogu onn. Inetu, kollane laps, kes paljas ja suure kõhuga, nagu mõni pagana ebajumalakuju, seisis aseme jalutsis, sõrm suus, vaadeldes süvenenult ja rahulikult surijat.
„Brown rääkis palavikuliselt, kuid keset mingit sõna haaras nagu kellegi nägematu käsi tal kõrist kinni ja siis vaatas ta mulle tummalt otsa kahtleval ja hirmunud
322
