meeste ja naistega, kes asusid selles rahulikus maanurgas, olles hädaohtudest ja võitlusist sama vabad nagu hauaski ja hingates kõik ühesuguselt õigluse õhku. Tundub hämmastavana, et tema võis kuuluda sinna, tema, kellega sündis nii mõnigi asi. Kuid nendega ei sündinud kunagi midagi; neid ei tabatud kunagi ootamatult ja neil polnud kunagi kutset saatusega rammu katsuda. Seal nad nüüd on, need vennad ja õed, ellu kutsutud oma isa maheda lobisemisega, luu tema luust, liha tema lihast, selgeis silmis ebateadlik pilk, kuna aga Jimi arvan nägevat lõpuks tagasipöördununa mitte enam palja valge laiguna määratu salapärasuse südames, vaid oma täies suuruses, seistes põlatuna kõigi nende rahulikkude kujude keskel oma sünge ja romantilise näoilmega, kuid alati tummana ja tumedana — paistes nagu läbi udu.
„Viimaste sündmuste loo leiate ligipandud väheseilt lehekülgedelt. Peate möönma, et see on romantilisem, kui seda suutsid kujutleda tema poisipõlve metsikumadki unistused, ja ometi leidub kõiges selles minu meelest kohutav loogika, nagu oleks meie kujutlusvõime see ainuke, mis suudab meile kaela saata masendava saatuse jõu. Meie mõtete mõistmatus põrkab tagasi vastu meie eneste pead; kes mängib mõõgaga, saab mõõga läbi hukka. See imestusväärne seiklus, milles on kõige imestusväärsem see, et ta on tõsi, saabub kui paratamatu järeldus. Midagi selletaolist pidi sündima. Teie kordate seda iseenesele ja ometi imestate, et midagi sellist võis sündida alles aasta tagasi. Kuid see on sündinud — ja mõtteta on tema loogika üle vaielda.
„Mina kirjutan sellest teile, nagu oleksin näinud seda oma silmaga. Minu teated olid katkendlikud, kuid ma seadsin tükid kokku ja sellest jätkub, et saada kogu sündmusest terve pilt. Huvitav, kuidas oleks küll tema ise seda jutustanud. Tema usaldas mind nii väga, et mõnikord näib mulle, nagu võiks ta iga silmapilk ise sisse astuda ja jutustada selle loo omade sõnadega —
320
