elu ohvriks väärtuslikult ja teadlikult. Ilma selleta on ohvrikstoomine ainult unustus, eneseandmine mitte parem kui enesekaotamine.“ Teiste sõnadega, teie kinnitasite, et meie peame võitlema rivis, või meie elud ei loe kaasa. Võimalik! Teie peaksite teadma — see olgu öeldud ilma kurjuseta — teie, kes te nii mõnessegi seiklusse olete omapead tormanud ja sealt osavasti välja tulnud, ilma et oleksite kõrvetanud oma tiibu. Peaasi aga on, et Jimil pole kogu inimsoo keskel muuga tegemist kui aga iseendaga ja küsimus seisab selles, kas ta ehk lõpuks ometi mingit usku ei tunnistanud, mis on vägevam kui korra ja edu seadus.
„Mina ei kinnita midagi. Võib-olla jõuate teie mingile otsusele — kui olete lugenud. Lõpuks on ometi palju tõtt harilikus väljendises: „nagu läbi udu“. Teda on võimata selgesti näha — eriti sellepärast, et oma viimased pilgud heidame temale teiste silmade kaudu. Ma ei kõhkle põrmugi teiega jagamast kõike, mis mul teada viimseist sündmusist, või nagu tema ise armastas öelda — „mis sündis temaga“. Tahaks hea meelega teada, kas ehk see oligi see ülevaim juhus, see viimne ja rahuldav katse, mida ma arvasin teda alati ootavat, ennekui ta võis läkitada oma sõnumi rüvetamatule maailmale. Te ju mäletate, et kui ma temast viimati lahkusin, siis küsis ta minult, kas ma ehk varsti ei lähe kodumaale, ja hüüdis mulle äkki järele: „Öelge neile!“… Ma ootasin — uudishimulikult ja täis lootust —, kuid kuulsin teda ainult hüüdvat: „Ei! Ei midagi!“ See oli siis kõik — ja kunagi ei tule enam midagi; ei tule enam mingit teadet peale selle, mille igaüks võib endale seletada tõsiasjust, mis on sagedasti mõistatuslikumad kui ükskõik milline ka kõige keerukam sõnade korraldus. Tõsi, ta tegi veel ühe katse ennast vabastada, kuid ka see ebaõnnestus, nagu võite veenduda, kui võtate vaevaks läbi lugeda ligipandud hallika fooliopoogna. Ta on katsunud kirju-
