KOLMEKÜMNEKUUES PEATÜKK.
NENDE sõnadega lõpetas Marlow oma jutustuse ja kuulajaskond läks tema hajameelse, mõtliku pilgu ees kohe laiali. Mehed lahkusid ajaviitmata rõdult paarikaupa või üksinda, ilma et ükski oleks teinud mõne märkuse, nagu oleks selle pooliku loo viimane kuju, isegi loo ebatäielikkus ja jutustaja kõnetoon teinud arutuse asjatuks ja seletuse võimatuks. Igaüks neist näis kaasa võtvat oma erilise mulje ja ta ära kandvat nagu mõne saladuse; kuid ainult üks kõigist neist kuulajaist pidi vastu võtma selle loo viimse sõna. See tuli tema juurde koju, enam kui kaks aastat hiljem, suletuna paksu pakki, mis aadressitud Marlow’ püsti ja nurgelise käekirjaga.
Eelistatud mees avas paki, vaatas sisse, pani ta siis lauale ja läks akna alla. Tema toad asusid kõrge hoone ülemisel korral ja tema pilk võis läbi selgete aknaklaaside rännata kaugele, nagu vahiks ta välja mõnest tuletorni laternast. Viltused katused läikisid, tumedad murdunud katuseharjad järgnesid üksteisele nagu sünged lained ja linnasügavusest madalalt jalge alt tõusis üles segane ja lakkamatu müha. Kirikutornid, mis hulgana mööda linna laiali pillatud, tõusid nagu tulepaagid keset leetselgade rägastikku, kus puudub sõiduvesi; valav vihm segunes talveõhtu vanuva videvikuga; ja mingi suure tornikella tunnilöögid kõlasid vägeval ja tõsisel kõmapaugatusel, mille südames hele, värisev karjatus. Mees tõmbas rasked riided akende ette.
Tema kattega laualambi valgus uinus nagu varjatud tiik, tema sammud ei sünnitanud vaibal mingit kõla ja tema rändaastad olid möödas. Ei mingeid silmaringe enam, mis piiritud nagu lootus, ei mingeid hämarikke metsades, mis pühalikud nagu templid, ei mingeid püsimatuid otsinguid igavestileidmatu maa järgi sealpool mägesid, sealpool jõgesid, teispool
