lele? Pooleldi sukeldunud päike paistis talle vastu nägu; võisin näha tema punast helki Jimi silmis, mis vaatasid mulle tummalt otsa… „Ei — mitte midagi,“ ütles ta ja viipas kerge käeliigutusega paadi minema. Ma ei vaadanud enam enne rannale, kui olin roninud juba kuunari laele.
„Seks ajaks oli päike loojas. Idas asus juba videvik ja mustunud rand venitas lõpmatusse oma tumeda valli, mis tundus öö kaitsemüürina; läänepoolne silmapiir oli ühine suur kuldne ja purpurne lõõm, milles hõljus suur eraldatud tume ja vaikne pilv, heites mustjashalli varju alla veepinnale, ja ma nägin Jimi rannal seisvat ning vaatlevat, kuis kuunar pöördus ja minema sõitis.
„Niipea kui olin läinud, tõusid need kaks poolpaljast kalameest rannal püsti; kahtlemata kandsid nad oma tühise, viletsa, rõhutud elu kaebed valge isanda kõrvu ja kahtlemata võttis see neid ka kuulda, tehes nende hädad omaks, sest eks olnud need osa tema õnnest — hädaõnnest —, millega tema ise oli täiesti võrdne, nagu ta oli mulle tõendanud? Ka nemad, need mehikesed, olid õnnelikud ja, ma arvan, nende visadus oli nende õnnega võrdne. Nende tumedanahalised kujud, seistes vastu tumedat tagapõhja, kadusid minu silmist ammu enne kui nende kaitsja. See oli pealaest jalatallani valge ja jäi silmatorkavalt paistma ühes öö kaitsemüüriga tema selja taga, merega tema jalge ees ja õnnega tema kõrval — ikka veel loorituna. Mis te arvate? Oli ta ikka veel looritud? Mina ei tea. Sest minu silmis seisis see valge kuju seal ranna ja mere vaikuses otseteed suure mõistatuse südames. Valgus kahanes ruttu taevast tema pea kohal, liivatriip vaibus juba tema jalge all, tema ise ei paistnud suuremana kui laps — siis ainult kui laik, pisitilluke valge täpp, mis näis endale koondavat kogu valguse, mis säilinud tumenenud ilmaruumis. Ja äkki kaotasin ta silmist…“
314
