kese lõõmas tumedaks purpuriks. Ah! tema oli romantiline, romantiline. Mul tulid meelde need Steini sõnad… „Sukelduda hävitavasse elementi!… Jälgida unistust, aina jälgida unistust — ja nõnda — alati — usque ad finem…[1] Ta oli romantiline, kuid ometi truu. Kes võib teada, milliseid vorme, milliseid nägemusi, nägusid ja andeksandmist ta suutis seletada lääne lõõmas!… Väike paat lahkus kuunarilt ja liikus pikkamisi kahe aeru korrapärastel löökidel meie liivajoome poole, et mind kaasa võtta. „Ja siis on seal veel see Kalliskivi,“ ütles ta keset maa, taeva ja mere suurt vaikust, mis oli sedavõrt vallanud minu mõtted, et tema hääl pani mu võpatama. „See Kalliskivi.“ „Jah,“ laususin mina. „Asjata oleks teile öelda, mis ta on minule,“ jätkas ta. „Te nägite. Aja jooksul õpib ta aru saama…“ „Seda loodan,“ rääkisin mina vahele. „Ka tema usaldab mind,“ rääkis ta mõtlikult ja muutis siis oma tooni. „Millal kohtume jälle, tahaksin teada,“ ütles ta.
„„Ei kunagi — või teie tulete siit välja,“ vastasin mina, hoidudes tema pilgust kõrvale. Ta polnud nähtavasti üllatatud; üürikeseks jäi ta üsna vaikseks.
„„Elage siis hästi,“ ütles ta natukese aja pärast. Võib-olla on nõnda sama hea.“
„Me andsime kätt ja mina läksin paadi juurde, mis ootas nina kaldal. Kuunar, millel peapuri juba peal ja kliiverpuri tuules, hüples purpurlikul merel; tema purjesid kattis roosa varjund. „Kas lähete varsti jälle koju?“ küsis Jim just sel silmapilgul, kui mina tõstsin jala üle kantsiteki. „Aasta pärast ehk, kui elan,“ ütlesin mina. Laevanina ragises liival, paat vabanes kaldast, märjad aerud läigatasid ja kastusid vette — kord, kaks. Jim, seistes veeserval, tõstis häält, „öelge neile…“ hakkas ta. Viipasin meestele peatuseks ja ootasin imestunult, öelda kel-
- ↑ Kuni lõpuni.
