mis mul on. Pole midagi muud loota.“ Ta sirutas oma käe mere poole. „Vähemalt sealt väljast mitte.“ Ta lõi jalaga rannaliivale. „See on minu piir, sest vähem ei rahulda mind.“
„Me kõndisime rannal edasi-tagasi. „Jah, mina olen selle kõik muutnud,“ jätkas ta, heites viltuse pilgu kahele kükitavale kalamehele; „kuid katsu ainult mõelda, mis sünniks siis, kui mina läheksin minema. Issand! Mõistate seda? Elus põrgu. Ei! Hommepäev lähen ma ja katsun oma õnne vana lolli Tunku Allangi kohvi joomisega ja ma löön nende viletsate kilpkonna-munade pärast hirmsa lärmi lahti. Ei. Ma ei või öelda — küllalt. Ei kunagi. Pean astuma edasi, aina edasi, kuni lõpuni, et tunda kindlasti, minusse ei või miski kinni hakata. Ma pean nende usust minusse kinni pidama, et tunda ennast julgena ja et — et…“ Ta otsis sõna, otsis seda nagu merelt… „et seista ühenduses“… Tema hääl langes äkki sosinaks… „sellega, mida ma võib-olla ei näe enam kunagi. Ühenduses — teiega, näiteks.“
„Need sõnad alandasid mind sügavasti. „Jumala pärast,“ ma ütlesin, „ärge tõstke mind nii esile, kallis poiss, pidage iseend silmas.“ Mul tõusis tänutundmus ja poolehoid selle eksinu vastu, kelle silmad olid teiste seast eraldanud minu, kuigi kuulusin oma seisukoha poolest tähtsusetu hulga ridadesse. Lõpuks — kui vähe oli siin uhkustada! Ma pöörasin oma õhetava näo kõrvale; madalal seisva, hõõgava, purpurlikult tumenenud päikese all, mis oli nagu tulest tõmmatud elav süsi, levis meri, pakkudes kogu oma lõpmatut vaikust kuuma ketta vastuvõtteks. Kahel korral pidi Jim hakkama rääkima, kuid katkestas ikkagi iseenda: lõpuks, nagu oleks ta leidnud nõutava valemi, ta ütles rahulikult:
„„Ma jään truuks… Ma jään truuks,“ kordas ta mulle otsa vaatamata, kuid lastes pilgu mööda vett ümber rännata, mille sina oli muutunud loojeneva päi-
312
