näis vaevaga libisevat nagu peeglil. See viletsate onnide rühm oli kalameeste külakene, mis uhkustas valge isanda erilise kaitsega, ja need kaks seal künas olid külavanem ja tema väimees. Nad maandusid ja sammusid mööda valget liiva meie poole — kõhnad ja tumepruunid, nagu oleksid nad suitsutatud, tuhalaigud paljaste õlgade ja rindade vahel. Nende pead olid mässitud räpastesse, hoolega volditud rätikuisse ja vanamees algas kohe sõnaosavalt oma hädaldava kaebusega, sirutades sealjuures oma kõhna käe välja ja tõstes oma vanad, vesised silmad usaldavalt Jimile. Radža inimesed ei tahtvat neile rahu anda; kokkupõrge oli tulnud kilpkonna-munade pärast, mida tema inimesed olid suure hulga kogunud seal saartel — ja toetudes siruli käes hoitavale mõlale, ta näitas teise pruuni kondise käega üle mere. Jim kuulas natuke aega silmi tõstmata ja ütles lõpuks pehmelt, et nad ootaksid. Ta tahtvat neid pärast kuulata. Nad taandusid sõnakuulelikult natukese maa peale ja kükitasid sinna, mõlad endi ees liival; nende silmade hõbehelk jälgis meie liigutusi kannatlikult; ja meri oma piiramatus laiuses ning vaikne rand, mis ulatus lõunasse ja põhja sinnapoole minu silmapiiri, tundus määratu suure olevikuna, mis vaatleb meid nelja kääbust, kes olime omaette rannaserva läikival liival.
„„Häda on selles,“ tähendas Jim tusaselt, „et põlvede kaupa on neid viletsaid kalamehi siin külas peetud radža isiklikeks orjadeks — ja see vana logard ei suuda kuidagi taibata…“
„Ta peatus. „Et teie olete kõik selle muutnud,“ ütlesin mina.
„„Jah. Mina olen selle kõik muutnud,“ lausus ta süngel häälel.
„„Teil oli oma juhus,“ jätkasin mina.
„„Oli mul?“ küsis tema. „Nojah. Arvan, et oli. Jah. Sain usalduse iseendasse tagasi — hea nime — kuid mõnikord soovin… Ei! Mina pean sellest kinni,
