kivide. Mina ei mõelnud sinna sisse laskuda, mul oli küllalt tegemist, et oma pead pinnal hoida. Kuid kõiges selles, mis jätsin maha, ei suutnud ma kujutella muutust. Kehalt määratu ja suuremeelne Doramin ja tema väike, emalikult nõiataoline naine, kes vahivad üheskoos välja ümbritsevale maale, hellitades salajas oma vanemlikke auahnuse unistusi; kortsunud ja sügavalt nõutu Tunku Allang; intelligentne ja vahva Dain Waris oma usuga Jimisse ja oma kindla pilgu ning pilkliku sõbralikkusega; hirmust vallatud ja kahtlustavale jumaldamisele andunud tüdruk; tõre ja truu Tamb’ Itam; Cornelius, kes toetab otsaesist kuuvalgusel vastu aeda — neis kõigis olen ma üsna kindel. Nemad on olemas nagu nõiakepi sunnil. Kuid see kuju, mille ümber need teised kõik koonduvad — see ainuke elav, temas pole ma mitte kindel. Ei mingi nõiakepp suuda teda minu silme ees liikumatuks muuta. Tema on üks meist.
„Jim saatis mind, nagu juba ütlesin, minu teekonna esimesel poolel maailma, millest tema oli loobunud, ja see tee näis paiguti viivat läbi puutumatu metsikuse südame. Tühjad jõekäärud sädelesid kõrge päikese säras; kasvustiku kõrgete seinte vahel valitses vee peal hauduv kuumus ja tugevasti aerutatud paat murdis endale tee läbi õhu, mis näis asuvat paksuna ja soojana pikkade puude varjus.
„Eelseisva lahkumise vari oli juba asetanud meie vahele ilmatu ruumi ja kui rääkisime, siis sündis see jõupingutusega, nagu püüaksime oma vaikseid hääli suruda läbi suure ja kasvava kauguse. Paat lendas kiiresti edasi; nõrgestunult istusime kõrvuti kuumas liikumatus õhus; muda ja soo ning sigitava maa ürglik lõhn näis tungivat meile näkku, kuni äkki kuski käärul oleks nagu mõni suur käsi tõstnud raske eesriide ja heitnud pärani lahti mingi ilmatu suure värava. Isegi valgus lõi nagu liikuma, taevas meie pea kohal avardus, kauge kohin puutus meie kuulmeid, värskus mässis
