naga naerma. „Ha, ha, ha! Küllap näeme! Küllap näeme! Mis? Minult varastama? Minult kõik varastada? Kõik! Kõik! Tema pea langes teisele õlale, käed rippusid kergelt kokkupanduna lõdvalt ettepoole. Oleks võinud arvata, et tüdruk oli talle üle kõige kallis, et tema vaim on masendatud ja süda murtud kõige hirmsama laastuse tagajärjel. Äkki ta tõstis oma pea ja purskas suust sõimusõna. „Nagu ta emagi — see tüdruk on nagu ta petis emagi. Täpsalt. Ka näolt. Näolt! Saatan!“ Ta toetas otsaesise vastu aeda ja selles seisundis väljendas ta portugali keeli ähvardusi ja hirmsaid sõimusõnu nõrkade hüüetena, mis segatud hädaldavate kaebuste ja oigamistega: õlad tõusid tal kramplikult, nagu oleks teda tabanud raske iil südame pahandust. See oli väljendamatult veider ja vastik toiming ning mina tõttasin minema. Ta katsus mulle midagi järele hüüda. Midagi Jimi sõimuks, arvan ma — ometi mitte liig valjusti, sest olime ju maja lähedal. Selgesti kuulsin ainult: „Mitte muud kui väike laps — väike laps.“
KOLMEKÜMNEVIIES PEATÜKK.
„KUID järgmisel hommikul esimesel jõekäärul, mis varjas Patusani hooned mu silmade eest, kustus see kõik kehalikult mu nägemisest ühes oma värvi, joonistuse ja tähendusega, nagu mõni pilt, mille loonud lõuendile kujutlusvõim ja millele pöörate pärast kestvat vaatlemist lõplikult selja. Ta jääb teie mälestusse liikumatuna, närtsimatuna, ühes oma peatunud eluga ja muutumatu valgusega. Seal on oma auahnused, kartused, viha, lootused ja nemad kõik jäävad meelde just nõnda, nagu ma neid näinud — elavalt ja alatiseks oma ilmes kindlad. Ma pöördusin sellest pildist kõrvale ja läksin tagasi maailma, kus sündmused liiguvad, inimesed muutuvad, valgused vilguvad ja elud voogavad selges voolus, hoolimata sellest, kas üle muda või
308
