kingitis. Kui austatud härra tahaks sõnakese lausuda… Ma jäin seisma, et huvitusega teda vaadelda, ja kartes, et mina ehk võin teda väljapressijaks pidada, oli ta ruttu valmis vastutulelikkusele. „Kohase kingitise“ puhul, mis antud kohe, oleks tema nõus võtma hoolitsuse tüdruku eest enda peale ja seda „ilma igasuguse tasuta — kui jõuab aeg, kus härral tuleb koju minna“. Tema väike kollane, üleni kortsus nägu oli nagu kokku pitsitatud ja väljendas kõige iharamat ja ahnemat kitsidust. Hääl tal vingus meelitavalt: „Ei mingit vaeva — loomulik hooldaja — summa raha…“
„Ma seisin ja imetlesin. Sellised asjad olid nähtavasti tema elukutse. Ma avastasin äkki tema roomavas tegumoes teatud kindluse, nagu oleks ta kogu oma eluea toiminud kindlustustega. Tema pidi küll arvama, et mina kaalun mõtlikult tema ettepanekut, sest ta muutus mesimagusaks. „Iga džentlmen andis teatud tasu, kui tuli aeg koju minna,“ hakkas ta ääri-veeri tähendavalt. Ma lõin väikese värava kinni. „Sel juhul, mr. Cornelius, ei tule see aeg kunagi,“ ütlesin mina. Ta vajas mõned sekundid — asja taipamiseks. „Mis!“ kiljus ta otse. „Eks ole teie teda ennast kuulnud sedasama ütlevat? Tema ei lähe kunagi koju.“ „Oo! see on juba liig!“ hüüdis ta. Nüüd ei öelnud ta mulle enam kordagi „austatud härra“. Üürikeseks jäi ta üsna vaikseks ja hakkas siis vähemagi alandlikkuseta tasakesi: „Ei lähe kunagi — ah! Tema — tema — tema tuleb siia pagan teab kust — tuleb siia — pagan teab miks — minu otsa tallama, kuni ma suren — ah — tallama“ (ta tammus pehmelt mõlema jalaga), „nõnda tallama — keegi ei tea miks — kuni ma suren…“ Tema hääl muutus üsna kuulmatuks; teda segas kerge köha; ta astus üsna aia juurde ja rääkis mulle usaldaval, haletseval toonil, et tema ei laskvat enda otsas tallata. „Kannatust — kannatust,“ lausus ta endale vastu rindu lüües. Mina olin tema üle naermise jätnud, kuid nüüd pistis tema ootamatult metsiku lagi-