pärast põgeneda — ega ju? Ma tulin siia, et oma selga vastu seina suruda, ja mina jään siia…“
„„Kuni olete täiesti rahuldatud,“ pistsin mina vahele.
„Seda rääkides istusime tema paadipäras varju all; kakskümmend mõla, kümme kummalgi pool, välkusid ühena, lõhkudes vett ainsa löögiga, kuna meie selja taga vaikiv Tamb’ Itam pistis mõla kord ühele, kord teisele poole ja vahtides mööda jõge alla püüdis hoolega pikka paati hoida kõige käredamas veevoolus. Jim laskis oma pea longu ja meie viimne vestlus näis katkevat alatiseks. Tema saatis mind kuni jõesuuni. Kuunar oli päev varem mõõnaga kaasa läinud, kuna mina viibisin üle öö. Ja nüüd ta saatis mind.
„Jim oli minu peale pisut pahane, et nimetasin üldse Corneliust. Tõelikult ei öelnud ma temast palju. See inimene oli selleks liig tähtsusetu, et saada hädaohtlikuks, ehk küll oli viha täis, nagu temasse üldse veel mahtus. Tema nimetas mind „austatud härraks“ igas teises lauses ja vingus minu käe kõrval, kui ta saatis mind oma „õndsa abikaasa“ haualt kuni Jimi hoovi väravani. Tema nimetas end kõige õnnetumaks inimeseks maailmas — ohvriks, mida tallatud kui ussi, ta mangus mind, et ma heidaksin pilgu temale. Ma ei tahtnud oma pead pöörata tema vaatamiseks, kuid oma silmanurgaga nägin tema orjalikult alandlikku varju libisevat minu oma kannul, kuna aga kuu, mis paistis paremalt, näis päranisilmil rahuliku lahkusega vahtivat seda pilti. Cornelius katsus — nagu ma juba tähendasin — seletada oma osa selle mälestuväärse öö sündmustes. See olnud otstarbekohasuse küsimus. Kust teadis tema, kes pidi võitjaks jääma? „Ma oleksin ta päästnud, austatud härra! Ma oleksin ta päästnud kaheksakümne dollari eest,“ kinnitas ta magusal toonil, samm maad minu järel. „Tema päästis iseenda,“ ütlesin mina, „ja teile on ta juba andeks andnud.“ Ma kuulsin omataolist naerukihinat ja pöördusin ümber tema poole; kohe näis ta olevat valmis panna kannad
