mel, on oma saatuse peremees. Tema ju ütles mulle, et tema on endaga rahul… peaaegu. See on rohkem, kui suurem hulk meist julgeb kinnitada. Minul, kel on õigus ennast küllalt heaks pidada, ei ole seda julgust. Ei julge seda ka ükski teist, arvan ma…“
Marlow peatus, nagu ootaks ta vastust. Ükski ei lausunud sõnagi.
„Üsna õige,“ algas Marlow jällegi. „Ärge laske ainustki hinge seda teada, sest tõe võib meilt välja kiskuda ainult mõni julm, väike, kole õnnetus. Kuid Jim oli üks meist ja tema võis öelda, et ta on rahuldatud — ligilähedalt. Mõelge ometi! Ligilähedalt rahuldatud. Võiks peaaegu teda tema õnnetuse pärast kadestada. Ligilähedalt rahuldatud. Peale seda pole millelgi tähendust. Polnud tähendust, kes kahtlustas, kes usaldas, kes armastas ja kes vihkas teda — eriti polnud Corneliuse vihkamisel tähendust.
„Lõpuks oli see ometi omataoline äratundmine. Mehe üle otsustatakse tema vaenlaste kui ka sõprade järgi ja see Jimi vaenlane oli selline, et ühelgi korralikul inimesel poleks olnud häbi teda omada, samal ajal temast mitte suuremat välja tehes. Niisugune oli Jimi vaade, mida minagi jagasin, kuid Jim jättis selle mehe arvestamata enam üldisil põhjusil. „Kallis Marlow,“ ütles ta, „mina tunnen, et kui astun otse oma rada, siis ei või miski minusse kinni hakata. Tõepoolest. Nüüd olete juba küllalt kaua siin olnud, et pilku enese ümber heita, ja avameelselt öeldud — kas ka teie ei arva, et minu elu on hädaohuta? See kõik oleneb minust ja — jumalast! Minul on küllalt eneseusaldust. Kõige halvem, mis Cornelius mulle võiks teha — mind tappa. Aga ma ei usu silmapilgukski, et ta seda teeks. Ta ei suuda seda, teate — isegi siis mitte, kui ma ise annaksin talle pihku laetud püssi ja pööraksin siis selja tema poole. Tema on seda sorti mees. Ehk kui oletada, et ta seda teeks — et ta suudaks? Noh — mis siis sest? Ma ei tulnud ometi selleks siia, et oma elu
304
