nud seda kunagi näinud, sest minu jalad polnud siia külge nii kaugele saanud. Ta jooksis mööda jalgteed mulle vastu; tema jalad, mis kandsid valgeid määrdinud kingi, välkusid mustal mullal; ajades enda sirgu hakkas ta oma kõrge torukübara all hädaldama ja vinguma. Tema väike, kõhn keha uppus musta kaleviülikonda. See oli tema pühapäevane ja pidulik ülikond ja ta tuletas mulle meelde, et käesolev pühapäev on juba neljas, mis ma veetnud Patusanis. Kogu oma siinviibimise ajal oli mul ebamäärane tunne, et tema tahaks mulle oma südant välja puistata, ainult kui ta saaks mu kuski üksinda kätte. Ta hiilis minu ümber ahne, ihaldava pilguga oma väikeses, virilas ja kollases näos, kuid ikka hoidis teda tema kartus samuti tagasi, nagu mind mu vastikustunne üldse tegemist teha sellise jälgi olendiga. Aga ometi oleks see kõnetamine tal õnnestunud, poleks ta olnud nii kärmas ära lipsama, niipea kui vaadata talle otsa. Tema hiilis kõrvale Jimi karmi pilgu eest, aga ka minu oma eest, mille püüdsin muuta võimalikult ükskõikseks, isegi Tamb’ Itami tõreda, kõrgi pilgu eest. Tema hiilis alati minema; ükskõik millal ta ka silma puutus, ikka oli ta kõrvale hiilimas, vahtides kõõrdi üle õla kas usaldamatu urinaga või hädaldaval, haledal, tummal näoilmel; kuid ei mingi teeseldud tegumood suutnud varjata tema loomuse päritud ja paratamatut alatust, nagu ka riiete korraldus ei või peita mõnda peletislikku kehaviga.
„Ma ei tea, kas põhjuseks oli õige selle kaotuse demoraliseeriv mõju, mille osaliseks sain hirmuviirastusega võideldes vähem kui tund aega tagasi, kuid ma lasksin enda kinni püüda, isegi ilma vastupuiklemiseta. Minul oli saatuseks vastu võtta pihtimusi ja kokku põrgata vastamatute küsimustega. See oli piinav; kuid põlgus, arutu põlgus, mille tekitas selle mehe välimus, aitas seda kanda. Sel inimesel polnud tähendust. Mitte millelgi polnud tähendust sest ajast saadik, kus olin otsusele jõudnud, et Jim, kes oli mul ainukesena süda-
