juhus, õnn, saatus — kannatliku aja abimees — mis hoiab täpsa tasakaalu. Meie mõlemad ütlesime sedasama. Kas rääkisime mõlemad tõtt? Või ainult teine meist? Või mitte kumbki?…“
Marlow peatus, pani käed rinnale kokku ja jätkas muutunud toonil:
„Tüdruk ütles, et meie valetame. Vaene hing! Noh — jätame selle juhuse hooleks, kus abimeheks aeg, mida ei või kiirustada, ja kus vaenlaseks surm, mis ei taha oodata. Mina tõmbusin tagasi — pisut pelglikult, pean tunnistama. Katsusin õnne hirmu enda vastu, aga mind paisati maha — muidugi. Ma olin ainult seda saavutanud, et suurendasin tüdruku ahastust viipega mingile salapärasele kokkuleppele, seletamatule ja arusaamatule salanõule, mis käsib teda hoida igavesti teadmatuses. Ja see kõik tuli nii kergelt, loomulikult, paratamatult Jimi ja ka tüdruku enda teotsemisega! Mind oleks nagu lastud pilk heita saatuse halastamatuisse toiminguisse, mille ohvrid oleme kõik — ja ka vahendid. Hirmus oli mõelda tüdrukust, kelle olin jätnud sinna liikumatuna; Jimi sammudel oli saatuslik kõla, kui ta mind nägemata mööda kõmpsis oma raskeis nöörsaabastes. „Mis? Pimedas!“ ütles ta valjul ja üllatatud häälel. „Mida teete pimedas — teie kahekesi?“ Järgmisel silmapilgul märkas ta nähtavasti tüdrukut. „Halloo, mu tüdruk!“ hüüdis ta rõõmsalt. „Halloo, mu poiss!“ vastas see kohe üllatava agarusega.
„See oli nende harilik vastastikune tervitus ja suurustuse varjund, mille tüdruk andis oma kaunis kõrgele, kuid mahedale häälele, oli väga naljakas, kena ja lapselik. See meeldis Jimile väga. See oli viimne kord, kus kuulsin neid vahetavat seda kodust tervitust ja ta lõi mulle külmavärinad rinda. Seal oli see kõrge, mahe hääl oma meeldiva jõupingutuse ja suurustamisega, kuid see kõik näis vaibuvat enneaegu ja mänglev hüüe kõlas kui oigamine. See oli liig pööraselt kole. „Mis
300
