„„Sedasama ütles ka tema ise… Teie valetate!“
„Kaks viimast sõna karjus ta mulle oma murrakus. „Kuulake mind!“ ma palusin; ta tõmbas värisedes hinge tagasi ja heitis mu käe eemale. „Mitte keegi, mitte keegi pole küllalt hea,“ algasin ma suurima tõsidusega. Kuulsin tema nuuksumisega võitlevat hirmsasti kiirendatud hingeldamist. Ma lasksin pea longu. Mis mõte oli sellel kõigel? Sammud lähenesid; ma lipsasin ilma ühegi sõnata minema…“
KOLMEKÜMNENELJAS PEATÜKK.
MARLOW sirutas oma jalad välja, tõusis ruttu üles ja tuikus pisut, nagu oleks ta pärast õhuslendamist maandunud. Ta toetas oma selja vastu balustraadi ja vaatas pikkade korvtoolide korraldamatule hulgale. Neis lebavad kehad näisid tema liigutusel ärkavat oma kangestusest. Paar tükki neist ajasid end nagu häiritult üles; ühes või teises kohas vilkus sigar; Marlow vaatas neile kõigile selliste silmadega, nagu oleks ta pöördunud tagasi unenäo ilmatust kaugusest. Keegi köhatas; kellegi rahulik hääl virgutas hooletult: „Noh.“
„Ei midagi,“ ütles Marlow kerge võpatusega. „Jim oli tüdrukule seda rääkinud, see on kõik. Tüdruk ei uskunud teda — ei midagi muud. Mis puutub minusse, siis ma ei tea, kas on õiglane, korralik ja viisakas selle üle rõõmutseda või seda kahetseda. Mina omapoolt ei saa kuidagi öelda, mida mina uskusin — tõepoolest ei tea ma seda tänapäevani ega saa vististi kunagi teada. Aga mida uskus see vaene, vilets mehike ise? Tõde võidab — teate ju, Magna est veritas et…[1] Jah, kui ta leiab võimaluse. On olemas teatud seadus, kahtlemata; ja samuti korraldab ka seadus teie õnne täringut visates. Mitte õiglus pole inimeste teener, vaid
- ↑ Suur on tõde ja…
