või kätt. See oli igapäevane saatus, kuid ometi tundus see koledana ükskõik kelle suhtes. Tüdruk kuulas sõnalausumata ja tema vaikus oli kui võitmatu uskmatuse protest. Mis oli tal tegemist selle metsadetaguse maailmaga? küsisin temalt. Kogu sellelt hulgalt inimesilt, kes asusid selles avaras tundmatus maailmas — kinnitasin mina — ei tule kogu tema eluajal Jimile ainustki kutset ega märki. Mitte kunagi. Ma lasksin end kaasa kiskuda. Ei kunagi! Mitte kunagi! Imestusega mäletan teatud põikpealist metsikust, mida avaldasin. Mul oli illusioon, nagu oleksin lõpuks ometi viirastusel kõrist kinni saanud. Tõepoolest ongi kogu see sündmus minusse jätnud üksikasjalise ja hämmastava unemulje. Miks pidi ta kartma? Ta ju teadis, et Jim on tugev, truu, tark, julge. Ta oli kõike seda. Kindlasti. Ta oli rohkemgi. Ta oli suur — võitmatu — ja maailm ei vajanud teda, oli ta unustanud, poleks teda tundnudki.
„Ma peatusin; vaikus Patusani üle oli sügav ja sõudmisel mõlaga vastu küna külge löömisest tekkinud nõrk, kuiv häälekõla kuski keset jõge näis selle vaikuse muutvat lõpmatuks. „Miks?“ lausus tüdruk. Tundsin selletaolist viha, nagu valdab sind kanges kakluses. Viirastus kippus mu haarangust pääsema. „Miks?“ kordas tüdruk valjumalt; „ütelge mulle!“ Ja kui mina vaikisin nõutult, lõi ta jalaga vastu põrandat nagu hellitatud laps. „Miks? Rääkige.“ „Teie tahate teada?“ ma küsisin tulises vihas. „Jah!“ karjus tema. „Sellepärast, et tema pole küllalt hea.“ ütlesin ma jõhkralt. Silmapilkse vaikimise ajal panin tähele, et tuli lõi teisel kaldal uuesti leegitsema laiendades oma helgiringi, nagu suureneks järsku imestuv silm, ja tõmbus siis äkki punaseks punktikeseks kokku. Märkasin tema lähedust alles siis, kui tema sõrmed haarasid minu käsivarre altpoolt küünarnukki. Ilma oma häält tõstmata oskas ta sellele sisendada lõikava põlguse, kibeduse ja meeleheite.
298
