ruku vaikus. „Mis on ta teile rääkinud? Tema on ju teile midagi rääkinud?“ ma küsisin. Polnud vastust. „Mis on ta teile rääkinud?“ mangusin mina.
„„Arvate, et võin seda teile öelda? Kust ma seda tean? Kuis ma seda mõistan?“ hüüdis ta lõpuks. Kostis mingi liigutus. Ma arvan, ta ringutas oma käsi. „On miski, mida ta ei suuda kunagi unustada.“
„„Seda parem teile,“ ma ütlesin süngelt.
„„Mis see on? Mis see on?“ Ta sisendas oma mangumisse haruldaselt härdana kostva palve tooni. „Tema ütleb, ta olevat kartnud. Kuis võin ma seda uskuda? Olen ma mõni hull naine, et seda uskuda? Teie kõik mäletate midagi! Teie kõik pöördute selle juurde tagasi. Mis see on? Teie ütlete mulle! Mis asi see on? On ta elus? — on ta surnud? Ma vihkan teda. Ta on julm. On tal nägu ja hääl — sel hädal? Võib ta teda näha — kuulda? Unes ehk, kui ta ei näe mind — ja siis tõusta ning — minna. Ah! Ma ei anna talle seda kunagi andeks. Minu ema andestas — kuid mina — ei kunagi!“ On see mõni märk — kutse?“
„See oli imeline. Ta kahtlustas isegi Jimi und ja näis arvavat, et mina võin temale öelda miks! Samuti ehk vilets surelik, kelle võlunud mõni ilmutus, katsub teiselt vaimult välja manguda kohutava saladuse selle jõu kohta, millega sealtilm hoiab kehatu eksinud hinge oma võimuses maiste kirgede keskel. Pind, millel ma seisin, näis sulavat mu jalge alt. Ja ometi oli see nii lihtne. Aga kui kunagi vaimud, keda kutsuvad välja meie hirm ja rahutus, peaksid vastastikku oma püsivuse kohta meietaoliste võimetute vaimudevalitsejate ees tõendust andma, siis olen mina — mina üksi meie lihasviibijate keskel — värisenud lootusetus õuduses sellise ülesande ees. Mõni märk, kutse! Kui kujurikas oli tema väljendis oma teadmatuses! Mõned ainsad sõnad! Kuis teadis ta neidki ja kuis sai ta nad hääldatud, seda ei suuda ma kujutella. Oma inspiratsiooni leiavad naised silmapilgu survel, mis
