dal, tähtede tagasihoidlikus valguses, mis ei näidanud midagi muud kui aga suuri, vaikseid varjukogusid, ebamääraseid, lahtisi avarusi ja vaikset värinat laial jõel, muutes ta merena piiramatuks. Jim oli tüdruku üles tõstnud. Tema tõstis tüdruku üles ja siis see enam ei võidelnud. Muidugi mitte. Tugevad käed, mehe hääl ja vägevad õlad, kuhu võib toetuda üksik väikene pea. Vajadus — lõpmata vajadus — eel kõige valutava südame, segipaisatud meelte vajadus — nooruse tung — silmapilgu sund. Mis te siis tahate? Sellest saab aru, kui üldse millestki siin ilmas aru saadakse. Ja nõnda siis oligi tüdruk nõus, et ta tõsteti üles ja et teda — hoiti. „Te ju teate — — Issand! See on ju tõsiselt mõeldud — ei mingit lollust!“ nagu Jim oli rutuliselt sosistanud piinliku ja erutatud näoga oma maja lävel. Lolluse kohta ei või ma suurt midagi öelda, aga nende südameteloos polnud midagi kergemeelset: nad sattusid kokku kurja elusaatuse tumedas varjus, nagu rüütel ja neitsi, kes kohtavad teineteist truudusetõotuseks nõiutud varemeis. Tähtedevalgus oli selleks sündmuseks küllalt hea — valgus, mis oli nii nõrk ja kauge, et ei suutnud varjusid muuta kujudeks ja näidata teist jõekallast. Mina vaatasin tol ööl jõele ja just samalt paigalt; see voogas vaikselt ja mustana nagu Styx: järgmisel päeval sõitsin minema, aga ma ei suuda unustada, mis oli see, millest ta tahtis ennast päästa, kui ta palus Jimi õigel ajal põgeneda. Ta ütles mulle, mis see oli, ütles rahulikult — ta oli praegu liiga oma kire võimuses, kui et veel erutuda — ütles häälel, mis sama vaikne, nagu tema pooleldi kustuv kujugi pimeduses. Ta ütles mulle: „Ma ei tahtnud nuttes surra.“Arvasin, et ma ei kuulnud õieti.
„„Teie ei tahtnud nuttes surra?“ kordasin tema järele. „Nagu mu ema,“ lisas ta ruttu juurde. Tema valge kuju piirjooned ei liigahtanudki. „Minu ema nuttis enne surma kibedasti,“ ta seletas. Tajumatu vaikus näis tõusvat meie ümber maapinnalt — märkama-
292
