Õigust öelda — temal polnudki mingeid väljavaateid. Tean, nõnda arvas Cornelius. Tema pihtis mulle palju sellest, et varjata seda tumedat osa, mis tema mänginud Sherif Ali kurikavalas katses kõrvaldada uskmatut. Isegi Sherif Alil endal, nagu see nüüd näib üsna kindel olevat, polnud valge mehe vastu peale põlguse midagi. Jim pidi tapetama lihtsalt usulisil kaalutlusil, arvan mina. Lihtne vagaduse tegu (ja sellekohaselt ka teenerikas), kuid teisest küljest ilma suurema tähtsuseta. Selle vaate lõpuga oli Cornelius täiesti nõus. „Austatud härra,“ väitles ta vastikult tol ainsal juhul, kus ta oskas mu kätte saada — „austatud härra, kust võisin mina teada? Kes oli tema? Mis võis ta teha, et rahvas teda usuks? Mis mõtles mr. Stein, kui ta saatis sellise poisikese minusuguse vana ametnikuga nõnda suurustavalt rääkima? Mina olin valmis teda kaheksakümne dollari eest päästma. Ainult kaheksakümne dollari eest. Miks see hull ei lahkunud? Pidin ma laskma ka enese kellegi võõra pärast läbi pista?“ Tema roomas vaimus minu ees ja painutas oma keha peaaegu kahekorra kokku, hoides oma käed minu põlvede kohal, nagu tahaks ta iga silmapilk nende ümbert kinni haarata. „Mis on kaheksakümmend dollarit? Tühine summake kaitsetule vanamehele, kelle laostanud kogu elueaks surnud naissaatan.“ Siin hakkas ta nutma. Kuid ma tõttan ette. Ma tabasin Corneliuse sel ööl alles pärast seda, kui olin juba tüdrukuga oma seletused lõpetanud.
„Tema talitas ebaisekalt, kui ta käis Jimile peale, et see temast lahkuks ja jätaks maha kogu selle maa. Jimi hädaoht seisis tüdrukul eel kõige meeles — isegi siis, kui ta ehk tahtis iseend päästa — võib-olla ebateadlikult; kuid pidage silmas hoiatust, mis ta saanud, pidage silmas õpetust, mis ta võis järeldada hiljuti kustunud elu igast silmapilgust, ja ometi keskendusid kõik tema mälestused selles elus. Tüdruk langes Jimi jalge ette — ta ise ütles mulle seda — seal jõekal-
