Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/29

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

langeksid nad kuristikku, mis on alatasa avatud laeva sõiduvees; ja laev, üksinda suitsujoa all, hoidis mustana ja leitsutavana vankumatult oma teest kinni selles säravas lõpmatuses, nagu kõrvetatuna leegist, mille saatis tema peale alla halastamatu taevas.

Ööd langesid temale nagu õnnistus.


KOLMAS PEATÜKK.

IMELINE vaikus läbis maailma ja tähed ühes oma kiirte säravusega näisid maapinnale kallavat igavestikestva julgeoleku kindlustuse. Noor kõverdatud kuu, paistes madalalt läänest, tundus õhukese laastuna, mis kullakangilt üles visatud, ja Araabia meri, silmale jäise pinnana sile ja külm, küünitas oma täiusliku tasandiku kuni tumeda silmaringi täiusliku sõõrini. Kruvi keerles takistamatult, nagu kuuluksid tema löögid vääramatu maailma süsteemi, ja mõlemal pool Patnat kaks sügavat veevagu, mis eraldusid ümbritsevast virvenduseta särast püsivaina ja mustadena, surusid oma sirgete ja laiali kalduvate harjade vahele pisut valget keerlevat, tasakesi kihisevat vahtu, pisut lainetust, pisut virvendust ja pisut voogamist, mis mahajäänult elustas üürikeseks pärast laeva möödumist veepinda, siis vaikselt vulisedes mõõnas ja lõpuks rahunes sõõrikujulise vee ja taeva vaikusse, mille keskele jäi alatiseks liikuva laevakere must laik.

Käsklussillal täitus Jim tolle suure veendumusega piiramatust julgeolekust ja rahust, mille võis lugeda looduse vaikselt palgelt, nagu võib lugeda hoolitseva armastuse kindlust ema näo rahulikust õrnusest. Andudes valgete inimeste tarkuse ja julguse hooleks, usaldades nende uskmatuse võimu ja nende tulelaeva raudset kesta, magasid nõudliku usu palverändurid purikatuse all mattidel, vaipadel, paljastel plankudel, kõigil lagedel, kõigis pimedais nurkades, olles mässunud vär-

29