tema käte vahelt ära näpata; mina olen kindlasti veendunud, et kogu meie pika kõneluse vältusel kannatas ta kõige raskemaid hirmuiilinguid, kannatas tõelikku ja talumatut piina, mis oleks võinud teda isegi ajada minu tapmist kavatsema, kui tema hinge ägedus oleks olnud võrdne tekkinud vapustava seisukorraga. See on minu mulje ja see on kõik, mis ma võin teile teatavaks teha: kogu asi hämardus ainult pikkamisi minule ja kord-korralt ikka selgemaks saades masendas ta mu aeglase, uskmatu hämmastusega. Ta pani mind ennast uskuma, kuid pole minu huulil sõnu, mis võiksid edasi anda tema äkilise ja ägeda sosina, pehme ja kirgliku hääletooni, järsu hingetu peatuse ja tema ruttu sirutatud valgete käte paluvate liigutuste mõju. Nad langesid alla; viirastuslik kuju hõljus nagu peenike ja pikk puu tuules, näo kahvatu ovaal vajus madalamale; võimata oli eraldada tema näojooni, silmade tumedus oli mõõtmatu; kaks laia käist kerkisid nagu lahutatud tiivad ja tema seisis vaikselt, hoides kätega pead.“
KOLMEKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.
„MA olin pööraselt liigutatud: tema noorus, tema teadmatus, tema meeldiv ilu, millel oli metslille lihtne võlu ja värske õrnus, tema tungiv palumine, tema abitus — see kõik avaldas minusse mõju, mille tugevus oli peaaegu võrdne tema enese mõistmatu ja loomuliku hirmuga. Tema kartis, nagu meiegi kõik, tundmatut ja tema teadmatus muutis tundmatu lõpmata suureks. Mina olin talle selle lõpmatuse, iseenda, teie, kogu maailma asemel, mis ei teinud Jimist väljagi ega vajanud teda põrmugi. Mina oleksin valmis olnud vastutama ka kubiseva Maakera ükskõiksuse eest, kuid mõte, et ka Jim kuulus sellesse salapärasesse tundmatusse ja et vastutan ma ükskõik kui paljude eest, tema eest ei julgeks ma ometi mitte vastutada. See pani mu kõhklema. Lootusetu piina pomin sulges mu huuled. Al-
