— kõige lihtsam võimatus maailmas, nagu näiteks pilve vormi täppis kirjeldus. Tema vajas kinnitust, tõendust, seletust, tõotust — ma ei tea, kuis seda nimetada: sel pole nime. Katuseviilu all oli pime ja ma ei näinud muud, kui aga tüdruku valge rüü lehvivaid jooni, tema näo väikest, kahvatut ovaali ühes välgatavate valgete hammastega ja minu poole pööratud suuri, tumedaid silmarõngaid, milles tundus justkui kerge virvendus, nagu võiksite seda märgata ilmatu sügava kaevu vee pinnal, kuhu heidate oma pilgu. Mis see liigub seal? küsite endalt. On see mõni pime peletis või maailma kadunud helk? Mul kerkis äkki mõte — ärge naerge — et kuna kõik asjad on ilmas ebasarnased, siis see tüdruk oma lapselikus teadmatuses on arusaamatum kui sfinks, kes esitas möödaminejaile lapsikud mõistatised. Tema toodi enne Patusani, kui ta oli avanud oma silmad. Tema oli siin üles kasvanud; tema polnud midagi näinud, polnud midagi tundma õppinud, tal polnud millestki aimu. Küsin endalt, kas ta üldse uskus, et maailmas on midagi muud olemas. Millised ettekujutused olid tal välisilmast, see on mulle arusaamatu: tema ei tundnud sellest muud kui aga petetud naist ja õudset veiderdajat. Ka tema armastaja tuli sealt, olles ehitud võitmatute ahvatlustega, aga mis sünniks siis, kui ta pöörduks jällegi sinna arusaamatusse maailma, mis nõuab harilikult oma tagasi? Tüdruku ema oli teda selle eest surisängil pisarsilmil hoiatanud…
„Tüdruk haaras mul kõvasti käsivarrest kinni, aga niipea kui mina peatusin, vabastas ta käe kohe. Ta oli julge ja pelglik. Tema ei kartnud midagi, kuid teda takistas sügav kindlusetus ja äärmine võõrapärasus — vahva isik, kes kobab pimeduses. Mina kuulusin sinna tundmatusse, mis võib Jimi iga silmapilk kui oma tagasi nõuda. Mina tundsin selle tundmatu loomust ja eesmärki; mina olin ähvardava saladuse usaldusmees; olin võib-olla relvastatud tema võimuga! Arvan, tema oletas, et mina võin ainsa sõnaga Jimi
288
