kisime jõekaldal) — „sest mina pole veel unustanud, miks tulin ma siia. Veel mitte!“
„Mina hoidusin talle otsa vaatamast, kuid ma arvan, et kuulsin lühidat ohkamist; me vaikisime üürikeseks. „Minu hingeõnnistuse ja südametunnistuse nimel,“ algas ta jällegi, „kui midagi sellist võidaks unustada, siis, arvan ma, võiksin ka mina ta oma hingelt heita. Küsige ükskõik kellelt siin“… tema hääl muutus. „Kas pole see imelik,“ jätkas ta vaikselt, peaaegu nukralt, „et kõiki neid inimesi, kõiki neid, kes oleksid valmis minu heaks kõik tegema, ei saa kunagi panna mõistma? Mitte kunagi! Kui te mind ei peaks uskuma, siis ei saa ma neid inimesi tunnistajaiks kutsuda. See tundub kuidagi karmina. Ma olen rumal, eks ole? Mida ma veel peaksin vajama? Kui te neilt küsite, kes on vahva — kes tõepärane — kes õiglane — kes on see, kelle kätte nad usaldavad oma elu? — siis ütleksid nad: tuan Jim. Ja ometi ei suuda nad mõista reaalset tõde…“
„Seda ütles ta mulle meie koosviibimise viimsel päeval. Ma ei vastanud musta ega valget: tundsin, ta tahab veel rohkem öelda ja ometi ei pääsenud ta asja juurele lähemale. Päike, mille koondatud kuumus pisendab Maakera alaliiklevaks tolmupõrmukeseks, oli langenud metsa taha ja opaalse taeva hajunud valgus näis heitvat varjutule ja helgitule maailmale rahuliku ja mõtliku suuruse ilme. Ma ei tea, miks ma Jimi kuulates nii selgesti pidin märkima jõe ja õhu samm-sammulise tumenemise, öö aeglase, kuid paratamatu teotsemise, langedes vaikselt kõigile nähtavaile vormidele, kustutades piirjooned, mattes kujud ikka sügavamale ja sügavamale nagu vahetpidamata sadeneva ja tabamatu musta tolmu alla.
„„Issand!“ algas ta järsku, „on päevi, kus inimene on liig rumal kõigeks; ainult seda tean, et teile võin kõik öelda, nagu süda kutsub. Ma räägin, nagu oleksin sellega juba valmis — selle neetud asjaga, mis
286
