kas laialipuhutud ninasõõrmeid, päranisilmi, näo pingutatud, ahnet vaikust ja siis andis ta tuld.
„Pauk oli kinnises ruumis kõrvulukustav. Ta astus sammu tagasi. Ta nägi mehe oma pea selga löövat, käed ettepoole viskavat ja krissi maha pillavat. Pärast tegi ta kindlaks, ta oli temale lasknud otse suhu, pisut alt ülespoole, nii et kuul tuli ülalt kuklast välja. Mees lõi järsu hooga pisut ettepoole, tema nägu kiskus moonutavalt kokku, käed kobavalt laiali, nagu oleks ta äkki pimedaks jäänud, ning nõnda langes ta hirmsa hooga kummuli maha, just Jimi paljaste varvaste ette. Jim ütles, et tema silmist ei möödunud väiksemgi pisiasi. Ta tundis enda rahulikuna, vaigistatuna, ilma vihata, mõnusana, nagu oleks selle mehe surm lepitanud kõik. Ruum hakkas tuletungla nõgist suitsu täis saama, milles leek põles vaiksena, veripunasena ja vilkumiseta. Jim astus otsustavalt üle laiba sisse ja sihtis revolvriga teise palja kuju pihta, mis paistis ebamääraselt ruumi teises otsas. Kui ta oli valmis triklist tõmbama, heitis mees oma lühikese raske oda eemale ja tõmbus kõverasse oma istmikule, selg vastu seina ja kokkupandud käed jalge vahel. „Tahate elada?“ ütles Jim. See ei teinud häält. „Kui palju on teid veel?“ küsis Jim uuesti. „Kaks veel, tuan,“ ütles mees üsna pehmelt, vahtides suurte, võlutud silmadega revolvrile suhu. Nõnda siis roniski kaks teist meest mattide alt välja, hoides oma tühjad käed silmatorkavalt ettepoole.
KOLMEKÜMNETEINE PEATÜKK.
„JIM valis endale kohase seisupaiga ja ajas nad karjasena ühes summas läbi ukse välja: kogu aja püsis tõrvalont väikeses käes püsti, ilma et see oleks värisemagi löönud. Kolm meest kuulasid sõna, olles täiesti tummad ja liikudes automaatlikult. Jim seadis
