ometi midagi tõelist, midagi kehalikku, mida võiks kohata. „See oleks vähemalt paariks tunnikski õhku puhastanud, kui mõistate, mis ma mõtlen,“ ütles ta mulle. „Issand! Ma olin päevade kaupa elanud, kivi rinnal. Nüüd lõpuks ometi ta arvas, et saab midagi kätte ja — mitte midagi! Ei jälgegi, ei märkigi kellestki. Ukse avanedes oli ta tõstnud oma sõjariista, kuid nüüd langes ta käsi alla. „Tulistage! Kaitske end!“ karjus tüdruk väljast hirmunult. Tema, kes oli pimeduses, käsi kuni õlani läbi väikese augu sees, ei võinud näha, mis seal sündis, ja ta ei julgenud ka kätt tagasi tõmmata, et ümber nurga väravale joosta. „Siin pole kedagi!“ hüüdis Jim valjusti põlglikult, kuid tema aje pursata vihaselt naerma suri ilma vähimagi kõlata; just ümber pöördudes märkas ta, et tema vahetab pilkusid silmapaariga, mis mattide hunnikus. Ta nägi mingit üürikest valget helki. „Tule välja!“ karjus Jim tulises vihas pisut kaheldes ja mustanäoline pea, pea ilma kehata, tõusis prügihunnikust, imelikult eraldatud pea, mis jõllitas talle kindlal pilgul vastu. Järgmisel hetkel liikus kogu matimägi ja vaikse urinaga tuli ruttu terve mehekogu nähtavale ning kargas Jimi poole. Mehe taga seisvad matid hüppasid ja lendasid, mehe parem käsi tõusis kõverdatud küünarnukiga, peost ulatus esile krissi tume tera, pisut kõrgemal kui tema pea. Niuete ümber mässitud riie paistis säravalt valgena pronksnaha kõrval; tema paljas ihu läikis, nagu oleks ta märg.
„Seda kõike pani Jim tähele. Ta ütles mulle, tema tundnud kirjeldamatut kergendust ja joovastavat tasumishimu. Ta hoidus laskmisest täie teadmisega. Ta hoidus laskmisest üks kümnendik sekundit, mille jooksul inimene võib teha kolm sammu — mõtlematult pikk aeg. Ta hoidus laskmisest, et võida lõbuga endale öelda: „See on surnud mees!“ Ta oli endas ja oma võimises täiesti kindel. Ta laskis teda läheneda, sest sel polnud tähendust. Igatahes surnud mees. Ta mär-
282
