Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/281

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

väikesena ja jõuetuna — ja mis on mul kasu oma julgusest? mõtles ta. Ta tundis end nii abituna, et isegi põgenemisel polnud mingit mõtet ja kuigi tüdruk ei jätnud palavikulise tungivusega sosistamast: „Minge Doramini juurde, minge Doramini juurde!“ mõistis ta ometi, et temal pole seal mingit kaitset selle üksilduse eest, mis tegi kõik hädaohud sajakordseks, et kaitse selle eest on ainult — selles tüdrukus. „Ma mõtlesin,“ ütles Jim minule, „et kui lahkun temast, siis on kõigel nii või teisiti lõpp.“ Ja kuna nad ei võinud igaveseks siia seisma jääda, siis otsustas ta laduruumi minna vaatama. Ta ei keelanud tüdrukul temale järele tulemast, nagu oleksid nad juba lahutamatult ühendatud. „Ma ei karda, ega?“ kiskus ta läbi hammaste. Tüdruk hoidis teda käsivarrest. „Oodake, kuni kuulete mu häält,“ ütles ta ja jooksis tuletunglaga ümber nurga. Jim jäi üksi pimedusse, silmad vastu ust: teiselt poolt ei kostnud vähimatki häälekõla, hingamistki mitte. Vanaeit laskis kuski tema selja taga kuulda oma õudset oigamist. Siis märkas Jim kõrget, peaaegu kiljuvat hüüdu tüdruku suust! „Nüüd! Lükake!“ Ta tõukas tugevasti; uks avanes kriiksudes ja rägisedes ning näitas tema suureks imestuseks madalat koopataolist sisemust, mida valgustas tume, värisev helk. Suitsutomu keerles alla tühjale võrekastile, mis seisis keset põrandat; närude ja õlgede lade näis tahtvat lendu tõusta, kuid sai end ainult pisut liigutada tõmbetuules. Tüdruk oli tuletungla aknaaugu põikpuie vahelt sisse pistnud. Jim nägi tema ümmarikku paljast käsivart väljasirutatuna ja kangena tuletungalt hoidmas, nagu mõni raudkang. Keeglitaoline vanade mattide hunnik tõusis kuski kaugemas nurgas peaaegu laeni ja see oli kõik.

„Jim seletas, et tema oli seda nähes kibedasti pettunud. Tema julgust oli nii paljude hoiatustega kiusatud ja teda oli nädalate kaupa ümbritsetud nii paljude hädaohu ähvardustega, et tema vajas lõpuks

281