sema. „Ainult teie magasite nii rahutult,“ jätkas tüdruk tasakesi. „Mina valvasin ka teie und.“ „Teie!“ hüüdis Jim sirutades oma kaela, et neiule otsa vaadata. „Teie arvate, et ma valvasin ainult sel ööl!“ ütles tüdruk teatud meeleheitliku vihaga.
„Jim ütleb, temal olnud tundmus, nagu oleks ta saanud hoobi rindu. Ta hingeldas ja tundis, et tema on olnud kuidagi kole jõhker, ja nüüd valdas teda kahetsus; ta oli liigutatud, õnnelik ja ülevas meeleolus. Lubage veelkord enestele meelde tuletada, et see on armulugu; seda võite näha tema rumalusestki, mitte vastikust rumalusest, vaid nende sündmuste ülevast rumalusest, nende eneste seismisest tuletungla helgil, nagu oleksid nad siia ilmunud peidetud mõrtsukaile vaimuvalgust jagama. Kui Sherif Ali saadikuil oleks olnud pisutki julgust — tähendas Jim —, siis oleks just praegu olnud õige silmapilk mulle kallale kargamiseks. Tema süda peksis — mitte hirmu pärast —, vaid talle näis, nagu kahiseks rohi, ja ta astus järsku valgusringist välja. Midagi tumedat, ebamäärast vilksatas nägemispiirist minema. Ta hüüdis valju häälega: „Cornelius! Cornelius!“ Järgnes sügav vaikus: Jimi hääl ei näinud ulatuvat kahekümne jala kauguselegi. Tüdruk ilmus jällegi tema kõrvale. „Põgenege!“ ütles ta. Vana naine tuli nende juurde; tema murdunud kuju hõljus väikeste, vigaste hüpetega valgusringi serval; nad kuulsid tema pominat ja kerget, oigavat ohet. „Põgenege!“ kordas tüdruk ärritatult. „Nemad on nüüd hirmunud — see valgus — hääled. Nad teavad, et olete valvel — nad teavad, et olete suur, tugev, kartmatu…“ „Kui olen tõesti seda,“ algas Jim, kuid tüdruk rääkis ruttu vahele: „Jah, täna öösel! Aga mis sünnib homme öösel? Järgmisel ööl? Pärast seda — kõigil, paljudel öil? Suudan mina alati valvata? Nuuksuv hingeldus ütles Jimile rohkem, kui suutsid seda räägitud sõnad.
„Jim ütles, tema pole kunagi end tundnud nii
280
