üle purjekate ankruvete, tegi poolringi mingi mäe varjul ja sõitis siis pikuti mööda vahutavate karide äärt. Araablane, seistes päras, luges valju häälega merematkajate palvet. Ta palus Kõigekõrgemalt teekonnale kordaminekut ja inimeste vaevale ning nende südamete salajasele eesmärgile õnnistust; aurik murdis videvikus läbi merekitsuse vaikse vee; kaugel palverändurite laeva taga vilgutas tuletorn, mille uskmatud asetanud hädaohtlikule madalikule, oma loitvat silma, nagu tahaks ta tema usuretke üle irvitada.
Laev väljus merekitsusest, sõitis risti üle lahe ja jätkas oma teekonda, suundudes Punasesse merre, all pilvitult selge, rõõmsa ja kuumendava taeva, all taeva täis helget päikesepaistet, mis surmas igasuguse mõtte, masendas südant, närtsitas kõik jõu ja energia ajed. Ja selle taeva ähvardava helenduse all jäi meri vaikseks, siniseks ning sügavaks, ilma vähimagi liikumiseta, ilma laineta, ilma virvenduseta — hangunuks, tardunuks, surnuks. Patna läks kerge susinaga üle selle sileda ja särava tasandiku, rullis taevasse lahti musta suitsujoa, jättis enese taha veele valge vahulindi, mis kadus kohe jälje viirastusena, mille teinud elutule merepinnale viirastuslik aurik.
Igal hommikul tõusis päike oma vaikse valgusevalanguga täpsalt samas paigas laeva tagant, nagu tahaks ta oma ringjooksul palverändurite liikumisega sammu pidada, seisis lõunal otse laeva kohal, kallates oma kiirte keskendatud leegi inimeste vagadele eesmärkidele, libises langedes temast mööda ja vajus õhtu õhtu järele salapäraselt merre, hoidudes alatasa edasirühkivast laevaninast samas kauguses. Viis valget asusid keset laeva, olles eraldatud inimkoormast. Päikesepuri kattis laevalae valge katusena pärast kuni ninani ja vaikne sumin, nukrate häälte tasane kõma oli ainsaks tunnuseks inimhulga viibimisest avara ookeani lõõskaval pinnal. Sellised olid need päevad — vaiksed, kuumad, rõhuvad, kadudes üksteise järele minevikku, nagu
28
