mille nurkadel kummardusid nukralt kõvad puupostid: pealaduruum oli siiski alles ülal ja seisis elumaja vastas. See oli pikergune mudast ja savist ehitatud onn: ühes otsas oli tal tugevaist plankudest suur uks, mis polnud tänini veel hingedelt maha langenud, ja ühel küljel oli seina sees neljanurgeline avaus, midagi akna taolist, kolm põikpuud varjuks ees. Enne trepist allaastumist vaatas tüdruk üle õla tagasi ja lausus ruttu: „Teie magades pidi teile kallale tungitama.“ Jim ütles mulle, et teda vallanud pettumus. See oli ju vana lugu. Ta oli neist tema elu kallale kippumisist juba tüdinud. Neist häireist oli tal juba villand. See oli talle läila. Ta kinnitas, tema saanud tüdruku peale pettuse pärast vihaseks. Jim oli ju tüdrukule järele läinud arvamises, et see vajab tema abi, ja nüüd tahtis ta peaaegu kanna pealt ümber keerata ja pahaselt tagasi minna. „Mõistate,“ seletas ta, „ma polnud sel ajal terved nädalad enam ma ise.“ „Oh ei! Te olite seda siiski,“ pidin ma tahes või tahtmata vastu rääkima.
„Kuid tüdruk läks ruttu edasi ja Jim järgnes talle hoovi. Seda piirav aed oli juba ammugi maha langenud; naabrite pühvlid astusid hommikuti aeglaselt läbi aukude nohisedes sisse, isegi metsapadrik tungis juba siia. Jim ja tüdruk peatusid lopsakas rohus. Neid ümbritsev valgus muutis kõik kaugema pilkaseks pimeduseks, ainult nende peade kohal helkis tähtede rikkalik sära. Jim ütles mulle, see olnud ilus öö — üsna jahe ja tuuleõhuga jõe poolt. Näib, et ta märkas ka selle sõbralikku ilu. Peab meeles pidama, et see, mis ma praegu jutustan, on armulugu. Nõiduslik öö tundus neile vastu hingavat lembet hellust. Tõrvalondi leek lehvis ajuti praksudes nagu lipp ja üürikeseks oli see ainuke häälekõla. „Nemad ootavad laduruumis,“ sosistas tüdruk; „nad ootavad märguannet.“ „Kes peab seda andma?“ küsis Jim. Tüdruk kõigutas tõrvalonti, mis lõi sädemeid pildudes leegit-
