vasetaolisest taevast, mille all kõmas tugev hääl, hüüdes talle: „Ärgake! Ärgake!“ ja seda nii valjusti, et oma meeleheitlikust otsusest hoolimata, edasi magada, ärkas ta ometi tõepoolest. Punase, praksuva leegi helk keset õhku torkas talle silma. Paksu musta suitsu pilved keerlesid mingi viirastuse, ebamaise olevuse pea ümber, kes oli üleni valges, nägu karm, kurnatud, kohkunud. Silmapilgu järele tundis ta tüdruku, kes hoidis väljasirutatud käes tõrvalonti ja kordas pealekäival, tungival, ühesugusel toonil: „Tõuske üles! Tõuske üles! Tõuske üles!“
„Äkki ta kargas jalule ja kohe pistis tüdruk talle pihku revolvri, mis rippus harilikult naela otsas ja oli sel juhul laetud. Ta võttis selle vaikides ja jahmatanult, pilutades silmi heleda valguse pärast. Jimi huvitas, mis ta võiks tüdruku heaks teha.
„See küsis ruttu ja tasa: „Kas võite sellega neljale mehele vastu astuda?“ Jim naeris seda jutustades, sest tal tuli meelde tema tollekordne viisakas valmisolek. Näis, et ta oli selle poolest olnud üpris helde. „Kindlasti — muidugi — kindlasti — kasutage.“ Ta polnud veel õieti ärkvelgi, teadis ainult, et oli tüdruku vastu neis haruldasis tingimusis väga viisakas ning kõhklematult ustav ja vastutulelik. Tüdruk lahkus toast ja Jim läks talle järele; koridoris heidutasid nad kedagi vana eite, kes hoolitses juhusliku keetmise eest majas, kuigi ta oli juba sedavõrt nõder, et suutis vaevalt taibata inimeste keelt. See tõusis üles ja tuigerdas neile järele, pomisedes oma hambutu suuga. Purjeriidest rippuv lamamisase, mis kuulus Corneliusele, lõi rõdul kergelt kõikuma, kui Jim puutus teda küünarnukiga. Ta oli tühi.
„Patusani kaubamaja nagu kõik teisedki Steini Kaubandusühingu äriasutised, koosnes alguses neljast ehitisest. Kaks neist esitasid veel ainult teivaste, murdunud bambuse ja mädanud õlgkatuse hunnikut,
278
