taha. Sherif Ali käsilasi oli päev tagasi nähtud turuplatsil, kus nad olid uhkustades kõndinud oma valgeis mantleis ja kiidelnud oma isanda ja radža sõprusega. Üks neist seisis puu varjus, toetudes püssirauale, ja kutsus rahvast palvele ning patukahetsusele, käskides neid tappa eneste keskel kõik võõrad, kellest mõned on uskmatud ja teised veelgi halvemad — muhamedi usu katte all saatana lapsed. Räägiti, et paljud radža inimesed, kes seda kuulsid, avaldasid valjult oma heakskiitmist. Hirm lihtsate inimeste keskel oli suur. Jim oli oma päevatööga väga rahul ja läks enne päikese kadu üle jõe tagasi.
„Kuna ta oli saanud buugised vääramatult tegevusele õhutada ja oma hingele võtnud vastutuse ettevõtte õnnestumises, siis oli ta nii ülendatud meeleolus ja süda nii kerge, et püüdis maksku mis maksab Corneliuse vastu olla viisakas. Kuid Cornelius muutus selle tõttu metsikult rõõmsaks ja seda palju suuremal määral, kui et Jim oleks suutnud kuulata tema teeseldud naerukõõksumist ja näha tema väänlemist ning silmade pilgutamist, mille juures ta ise äkki haaras endal lõuast kinni ja kummardus segasel pilgul üle laua. Tüdruk ei näidanud ennast ja Jim tõmbus varakult tagasi. Kui ta tõusis, et soovida head ööd, kargas ka Cornelius jalule, lüües oma tooli ümber, ja kummardas, nagu tahaks ta mõnda pillatud asja üles võtta. Tema „head ööd“ kostis kähisedes laua alt. Jim jahmatas, kui nägi teda tõusvat lõdiseva lõua ja jõllitavate, tobedalt hirmunud silmadega. Cornelius haaras lauaservast kinni. „Mis on? Olete haige?“ küsis Jim. „Jah, jah, jah. Rasked valud kõhus,“ ütleb ta. Ja Jim arvab, et see oli tõsi. Kui nõnda, siis tõendas see, et tema polnud oma kavatsetud teo vastu veel küllalt ükskõikseks muutunud, millise nähu suhtes peab andma talle täieliku tunnustuse.
„Olgu kuis on, aga Jimi und segas nägemus
