lõpuks vaikus, surmavaikus, mis ümbritses eemalseisvat ebamäärast kokkulangenud ja üle käsipuu nagu kahekorra vajunud, õudse liikumatuse vallatud kuju. Ta tuli meelemärkusele, jäi äkki vait ja imestas väga iseenda üle. Ta silmitses natuke aega. Ei ainustki liigutust ega häälekõla. „Täpsalt, nagu oleks see mehike sel ajal olnud surnud, kus mina käratsesin,“ ütles Jim. Ta häbenes siis oma tegu sel määral, et läks ruttu tuppa tagasi ja heitis sõnalausumata matile. Ometi oli sel tõrelemisel nähtavasti oma hea mõju, sest ülejäänud öö magas ta rahulikult nagu laps. Polnud juba nädalate kaupa nõnda maganud. „Aga mina ei maganud,“ ütles tüdruk vahele, teine küünarnukk laual ja pale käele toetunud. „Mina valvasin.“ Tema suured silmad välkusid, keereldes pisut, ja siis kiindus ta nendega ainiti minu näkku.“
KOLMEKÜMNEESIMENE PEATÜKK.
„VÕITE isegi kujutella, millise huviga mina kuulasin. Kõigil neil üksikasjul pidi olema kakskümmend neli tundi hiljem oma tähendus. Hommikul ei teinud Cornelius öösiste sündmuste kohta vähimatki märkust. „Ma arvan, et tulete minu vaesesse majja jällegi tagasi,“ ta lausus tusaselt, hiilides parajasti samal silmapilgul Jimi juurde, kui see vabastas lootsikut, et sõita üle jõe Doramini kampongi. Jim nokutas ainult pead, ilma et oleks tõstnud silmi. „Teile teeb see nähtavasti nalja,“ lausus teine mõrul toonil. Jim kulutas päeva vana nakhoda juures, jutlustades seal buugiste peameestele võimsa tegevuse vajalikkust, olid nad ju kõik kokku kutsutud suureks nõupidamiseks. Ta tuletas rõõmuga meelde, kui väga sõnakas ja veenev tema oli siis olnud. „Sel korral oskasin neile pisut selgroogu kasvatada, selles pole kahtlust,“ ta ütles. Sherif Ali viimane röövkäik oli riivanud juba asunduse servi ja mõned linnanaised olid ära viidud vaenlase postaia
276
