likud ja koledad, et ta tundis tungi kaugemale minna, et mitte kuulda ja nõnda tüdruku tundmusi säästa. See jäi erutatuna, sõnatuna maha ja haaras endal üks või teine kord kivinenud meeleheitlikul näol rinnust kinni, mispeale Jim lähenes uuesti, et õnnetult öelda: „Noh, jätke nüüd, tõepoolest, pole ju mõtet — peate katsuma suutäie süüa“, või katsus kuidagi teisiti oma kaastundmust avaldada. Cornelius hiilis vahetpidamata ümber — läbi uste ja rõdul edasi-tagasi, ise tumm nagu kala, altkulmu pilk kuri ja umbusklik. „Ma võin sellele jandile lõpu teha,“ ütles kord Jim. „Ainult üks sõna teilt.“ Ja kas teate, mis Kalliskivi vastas? Ta ütles — Jim jutustas mulle toonitades — et kui tema poleks veendunud Corneliuse armetuses, siis oleks ta ise võinud tema oma käega tappa. „Mõelge ometi! See vilets tüdruk, peaaegu alles laps, ja ometi on ta sunnitud nõnda rääkima,“ hüüdis Jim jälestusega. Näis, nagu poleks teda võimalik päästa ei sellest kelmist ega ka temast endast! Mitte et Jim oleks teda nii väga haletsenud! See oli rohkem kui haletsus; kogu aja, mil see elu nõnda kestis, vaevas nagu miski tema südant. See maja maha jätta tundus alatu põgenemisena. Ta oli aru saanud lõpuks, et pikemal siinviibimisel polnud vähimatki mõtet ei arvete, raha saamise ega ka tõe jälile jõudmise suhtes, ainult Corneliuse ajas ta meeleheitele kui mitte hullumeelsuse, siis julguse piirini. Vaheajal tundis ta enda ümber kuhjuvat igasuguseid hädaohte. Doramin oli kahel korral üle jõe tema juurde läkitanud usaldusväärse teenri ja talle lasknud öelda, et temal, Doraminil, olevat võimatu seni Jimi kaitseks midagi teha, kuni ta ei tule nende poolele ega asu elama buugiste juurde, nagu see oli olnud alguses. Igasugused inimesed hiilisid — ka öövaikuses — Jimi juurde, et hoiatada teda tema vastu korraldatud tapmiskavatsuste eest. Teda pidi mürgitatama. Teda pidi saunas läbi pistetama. Oli tehtud korraldus, teda maha lasta jõel sõitvast paadist. Ja iga sõnu-
272
