nad voolasid usu ja paradiisi lootuse õhinal, nad voolasid, vahetpidamatult oma paljaste jalgega trampides ning kobistades, sõnalausumata, jutukõminata ja tagasi vaatamata, ja kui takistavad võred olid kõrvaldatud, levisid nad üle kogu laevalae, valgusid pärasse ja ninasse, voolasid haigutavatest luukidest alla ja täitsid sisemised laevaruumid, nagu vesi, mis täidab paagi ja tungib lõhedesse ning pragudesse, nagu vesi, mis tõuseb pikkamisi ääretasa. Kaheksasada meest ja naist oma usu ja lootustega, tundmuste ja mälestustega olid sinna kogunud, tulles põhjast ja lõunast ning idamaa servadest, olles tallanud ürgmetsa radu, laskudes mööda jõgesid alla, sõites paatidega pikuti mööda madalaid rannavesi, ujudes väikestes lootsikuis saarelt saarele, kannatades vaevu, nähes kummalisi nägemusi, elades läbi imelikke hirmusid, seistes jalul ainsa igatsuse tõttu. Nad tulid üksikuist metsahüttidest, rahvarikastest kampongidest, mereäärseist küladest. Ühe mõtte kutsel nad jätsid maha oma metsad, lagendikud, valitsejate kaitse, varanduse, vaesuse, oma nooruse ümbruskonna ja oma isade hauad. Nad olid tulles kaetud tolmu, higi, pori ja närudega — tugevad mehed oma perekondade eesotsas, kõhnad vanad tungides edasi ilma tagasipöördumise lootuseta; noored poisid uudishimulikkude pilkudega kartmatuis silmis, arad väikesed tüdrukud pikkade pulstunud juustega; kartlikud naised sissemähitult, surudes vastu oma rinda räpase peakatte otstesse seotud magavaid lapsi, neid nõudliku usu ebateadlikke palverändureid.
„Vaadake neid tõpraid,“ ütles saksa kapten oma uuele esiohvitserile.
Keegi araablane, selle vaga matka juht, tuli viimsena. Tema astus pikkamisi ilusana ja tõsisena laevale, kandes valget rüüd ja suurt turbanit. Kari teenreid järgnes temale, taludes tema reisipakke; Patna vabastati ja eemaldus sadamasillast.
Ta juhiti kahe saarekese vahele, läks viltamisi põiki
