rasked, segased ajad üle elada, seda ma ei tea. Steini agendina oli tal lõpuks teatud määral Doramini kaitse ja nii või teisiti oli ta osanud kõigi surmlikkude hädaohtude vahelt läbi pugeda, kuna minul pole vähimatki kahtlust, et tema teguviis, ükskõik millisest joonest ta oli sunnitud kinni pidama, kandis temale omast alatuse pitserit. See oli tema iseloomulik joon; tema oli sisemiselt ja välimiselt alatu, nagu teised inimesed on suuremeelsed, õilsad, auväärsed. See oli tema loomuse element, mis läbis kõik tema teod, kired ja tundmused; tema vihastas alatult, naeris alatult, kurvastas alatult; tema lahkus ja meelepaha olid samuti alatud. Olen veendunud, tema armastus oleks olnud kõige alatum kõigist tundmusist — kuid kas võib keegi kujutella vastikut putukat armununa? Ja ka tema vastikus oli alatu, nii et lihtne meeldimatu isik oleks paistnud tema kõrval õilsana. Tema seisukoht meie loos ei kuulu ei esi- ega tagaplaanile, vaid tema lihtsalt hiilib meie loo servadel — mõistatuslikuna ja ebapuhtana, rikkudes tema nooruse süütust ja aroomi.
„Tema seisund ei võinud midagi muud olla kui halatsemisväärne, ometi ta ehk saavutas ka mingit kasu. Jim jutustas mulle, et alguses koheldud teda vastiku sõprusavaldusega. „Mehike nähtavasti ei suutnud end rõõmu pärast pidada,“ ütles Jim jälkusega. „Igal hommikul lendas ta minu juurde, et minu mõlemaid käsi raputada — pagan võtku teda! kuid kunagi ei teadnud ma, kas ma hommikueinet saan või mitte. Kui sain kahe päeva kohta kolm korda süüa, võisin end õnnelikuks pidada, ja iga nädala kohta laskis ta mul kümnedollarilisele arvele alla kirjutada. Ütles, tema olevat kindel, mr. Stein ei tahtvat ometi, et tema peaks mind muidu. Noh — tema pidas mind võimalikult ei millegagi. Ajas seda alati maa korralageduse süüks ja teeskles, nagu oleks ta valmis kahetsusega oma karvu kitkuma, paludes mult kakskümmend korda päevas vabandust, nii et mina olin viimaks sunnitud omakorda teda
