pikem vabatahtlik kõne, mis temalt ühel hommikul kuulsin, oli see, mis ta rääkis Corneliuse kohta, sirutades äkki käe hoovi poole: „Seal tuleb see naatsaretlane.“ Ma ei usu, et ta oleks nende sõnadega minu poole pöördunud, kuigi seisin tema kõrval; enam oli tal eesmärgiks äratada kõiksuse vihast tähelepanu. Järgnevad pomisetud märkused koerte ja prae lõhna kohta tundusid mulle eriti õnnestunuina. Suur neljanurgeline hooviruum seisis kõrvetavas päikeses ja oli üle kallatud heleda valgusega, kui Cornelius läks temast kõigile nähtavalt üle, mõjudes seletamatult saladuslikuna, õudsena ja roomavana. Tema tuletas kõike meelde, mis on vastik. Tema aeglane, vaevaline käik sarnanes jälgi putuka ronimisele, milles jalad sibavad hirmsa usinusega, kuna keha libiseb tasaselt ja ühtlaselt. Mina arvan, tema suundus küllalt otse selle paiga poole, kuhu ta mõtles minna, kuid tema liikumine, teine õlg ees, tundus viltusena. Teda võis sagedasti näha onnide vahel hiilimas, nagu ajaks ta mõnda haisu, möödudes rõdust salajaselt ülestõstetud pilguga ja kadudes aeglaselt mõne onni nurga taha. Et tema pääses vabalt siia platsile, tõendas Jimi mõttetut hooletust või ka tema lõpmatut põlgust, sest Cornelius oli mänginud õige kahtlast osa (väljendudes kõige pehmemalt) teatud asjas, mis oleks võinud Jimile lõppeda saatuslikult. Tõepoolest oli see aga Jimi kuulsust aina suurendanud ja tema saatuse pilge seisis selles, et tema, kes oli kord iseenda eest nii väga hoolitsenud, näis praegu viibivat nagu mingi nõiavõimu kaitse all.
„Te peate silmas pidama, et tema lahkus Doramini juurest õige varsti — tõepoolest liig ruttu oma julgeoleku jaoks ja hulk aega enne sõda. Selleks sundis teda kohusetunne: tema oma ütlemist mööda pidi ta hoolitsema Steini asjade eest. Või ei pidanud ta? Selleks otstarbeks siirdus ta üle jõe, ilma et oleks arvestanud äärmist hädaohtu oma isiku suhtes, ja läks Corneliuse juurde korterisse. Kuidas see viimane oli osanud need
268
