järgu asetäitja abivalitseja asukohana; ametnik ise oli suur, paks, räpane, silmipilgutav segaverelane, paksude läikivate huultega. Mina leidsin ta selili pikutamas pilliroost toolil, vastikult avatud nööpidega, mingi suur roheline leht auraval peal ja teine käes, mida ta tarvitas laisalt lehvikuna… Teel Patusani? Oh jaa. Steini äriühing. Tema teadis juba. On luba käes. Ei puutu temasse. Seal ei olevat enam nii väga halb, tähendas ta hooletult ja nohises siis edasi: „Mingisugune valge hulgus on sinna pugenud, nagu ma kuulen… Mis? Mis te ütlete? Teie sõber? Ah nii!… Siis on ikka õige, et keegi verdammte[1] — Mis ta teeb seal? Oskas sisse pugeda, võrukael. Eh? Ma polnud selles kindel. Patusan — seal lõigatakse üksteisel kõrisid — meisse see ei puutu.“ Ta katkestas, et ohata: „Oah! Kõigeväeline! Kuumus! Kuumus! Lõpuks võib selles loos ometi midagi tõtt olla ja…“ Ta sulges ühe oma tõpralikult klaasise silma (silmalaug jätkas värisemist), kuna ta teisega piilus mulle julmalt otsa. „Vaadake,“ ütleb tema saladuslikult, „kui — mõistate? — kui tema on tõesti midagi väga head pihku saanud — mitte mõni teie roheline klaas — mõistate? — mina olen valitsuse ametnik — teie ütlete sellele võrukaelale… Eh? Mis? Teie sõber?“… Ta hõljutas end vaikselt toolil… „Seda te ütlesite juba, just nõnda; ja ma olen rõõmus teile seda näpunäidet andes. Arvan, ka teie tahaksite midagi sellest saada? Ärge segage mind. Teie öelge talle, et mina olen seda lugu kuulnud, kuid oma valitsusele pole ma veel teatanud, veel mitte. Mõistate? Milleks teatada? Eh? Öelge talle, et ta tuleks minu juurde, kui ta pääseb eluga maalt välja. Ta hoidku paremini silmad lahti. Eh? Mina tõotan temale mitte mingeid küsimusi esitada. Täiesti oma vahel — mõistate? Ka teie — teie ka saate minult midagi. Väike komisjon vaeva eest.
- ↑ Neetud.
