ja noor neiu; aja samasus ja tema kiire lend; metsade võitmatu vall; üksildus ja segadus selle kahe mahajäetud elu ümber, iga nendevaheline sõna läbitud kurva mõttega. Seal pidi vastastikku usaldama mitte niipalju tõsiasju, ma arvan, kui sisimaid tundmusi — kahetsusi — kartusi — kahtlemata ka hoiatusi: hoiatusi, mida noorem ei mõistnud enne täiesti, kui vanem oli juba surnud — ja ilmus Jim. Siis, olen veendunud, ta taipas nii paljugi — mitte kõike — hirmu peaasjalikult, näib mulle. Jim nimetas teda sõnaga, mis tähendab kallist, kallist kivi — kalliskivi. Kena, eks? Kuid tema sai ju kõigega hakkama. Tema oli võrdne oma õnnega, nagu ta pidi — lõpuks — olema võrdne oma õnnetusegagi. Kalliskiviks nimetas ta teda; ja tema ütles seda, teate, samuti, nagu ta oleks öelnud „Jane“ — abieluliselt, koduselt, rahulikult. Mina kuulsin seda nime esimest korda minutit kümme pärast seda, kui olin saabunud Jimi hoovi, kus ta tahtis mul käe otsast raputada ja siis mööda treppi üles jooksis, et seal raske räästa all rõõmsat, poisilikku kisa teha. „Kalliskivi! Oo Kalliskivi! Ruttu! On saabunud keegi sõber,“… ja äkki tumedal rõdul mulle näkku vahtides ta pomises tõsiselt: „Te ju teate — seda — mitte mingit neetud lollust sellest — ei suuda teile öelda, kui palju ma temale võlgnen — ja nii siis — te ju mõistate — mina — just nii nagu…“ Tema rutulise, argliku sosina katkestas majas vilksatav valge kuju ja sealt kostev nõrk hüüe ning lapselik, kuid energiline väike nägu ühes peente joonte ja sügava, tähelepaneliku pilguga piilus sisemisest tumedusest, nagu lind oma pesakoopast. Mind rabas muidugi tema nimi, kuid alles hiljem sidusin ta imeliku kuulujutuga, millest mulle räägiti mu teekonnal, kuski väikeses ranna-asunduses, Patusani jõest kakssada kolmkümmend penikoormat lõuna pool. Steini kuunar, millega sõitsin, peatus seal mingisuguste saaduste kogumiseks ja rannal leidsin oma suureks üllatuseks, et see vilets asundus võis uhkeldada kolmanda
262