küsimus Jimi seletamatust saatusest. Ja see toob mu juba tema armuloo juurde.
„Oletan, teie arvate, et see on lugu, nagu te isegi võite endale kujutella. Oleme nii palju selliseid lugusid kuulnud ja suurem hulk meist arvab, et need polegi armulood. Enamasti näeme neis paljast juhust: paremal korral mööduvat kirge, noorust, hukatust, mis määratud ununema isegi siis, kui ta tulemuseks on tõeline õrnus ja kahetsus. See vaade on enamasti ikka õige ja võib-olla maksab ta ka siin… Siiski, ma ei tea. Seda lugu jutustada pole sugugi nii kerge, nagu see võiks olla — kui väljuda harilikust vaatepunktist. Pealt näha on see lugu, nagu nii paljudki selletaolised: kuid minule paistab tema tagapõhjal ühe naise nukker kuju, selle julma tarkuse vari, mis maetud üksildasse hauda, kust vahib mulle vastu igatsevalt, abitult ja pitserdatud huultega. Haud ise, nagu mina teda nägin ühel varasel hommikul jalutades, oli üsna vormitu pruun küngas, mille jala ümber rida valgeid korallitükke ja mida piiras ümmarik lõhestatud noortest koorimata puudest tehtud aed. Saledate postide otsas rippus lilledest ja lehtedest punutud vanik — ja lilled olid värsked.
„Nõnda siis võin ma — olgu vari pärit mu kujutlusvõimest või mitte — igatahes näidata unustamatu haua tähelepanuväärilisele tõsiasjale. Ja kui ma pealegi veel teile ütlen, et Jim on omade kätega töötanud hauaaia kallal, siis taipate kohe selle loo eralduva ja isikliku joone. Tema andumises mälestusele ja armastusele, mis kuulub teisele inimolendile, on midagi iseloomulikult tõsist. Temal oli südametunnistus, ja see oli romantiline südametunnistus. Kogu oma elueas polnud jäleda Corneliuse abikaasal muud seltsilist, usaldusisikut ega sõpra kui tema tütar. Kuidas see õnnetu naine selle vastiku malakka portugaallasega abiellus — pärast seda, kui ta oli lahutatud oma tütre
260
